Kas teadsite, et kahte pühapäevase jumalateenistuse toetamiseks kõige sagedamini kasutatud Pühakirja salmi tõlgendatakse sageli valesti? Avastage piibellikud tõendid, mis tõestavad, et Jeesus, Tema apostlid ja nii juutidest kui ka mittejuutidest usklikud pidasid algselt seitsmenda päeva šabatit. Samuti saate teada, millal, kus ja miks peavoolu kristlus loobus seitsmenda päeva hingamispäevast.
Kui küsite enamiku end kristlasteks tunnistavate inimeste käest, kas me peame järgima Jumala seadust, vastatakse Teile tõenäoliselt “ei”. Kui Te seejärel küsite, kas on okei kummardada teisi jumalaid, kasutada asjata Jumala nime, kummardada ebajumalaid, varastada, mõrvata, valetada, himustada, vanemaid lugupidamatult kohelda või abielurikkuda, vastatakse Teile teise Ei- ga. Teisisõnu, see taandub sellele, et ainus käsk, mida enamik kirikuid eirab kui rikkumist, on neljas käsk “Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!” (2. Moosese 20:8). Sellest artiklist näeme, et Jeesus ja Uue Testamendi kirik pidasid šabatit nädala seitsmendal päeval ja ainsad “muudatused” selle pidamises tehti kaua aega pärast Jeesuse surma – millest sai lõpuks roomakatoliku kirik. Lõppkokkuvõttes näeme, et seitsmenda päeva hingamispäeva pidamine on tänapäevalgi kristlaste jaoks kohustuslik.
Jeesus Kristus pidas Maal viibides šabatit
Piibli õpetlaste seas ei ole kahtlust selles, et Jeesus pidas šabatit seitsmendal päeval. Isegi need, kes usuvad, et šabatit ei tohiks pidada kümnes käsus kirjeldatud viisil, mõistavad, et Jeesus pidas seda tegelikult just sellisel viisil. Need, kes usuvad, et pühapäev on praegu õige päev “puhkamiseks”, võivad väita, et Ta pidas hingamispäeva ainult seetõttu, et see oli Tema traditsioon, kuna Ta oli juut või kuna Ta polnud veel üles äratatud. Uurime, mida Jeesus, täiuslik eeskuju inimkonnale, tegi šabatil ja ütles šabati kohta.
Me näeme, et Ta pidas šabatit osana sellest, kuidas Ta elas oma elu nii noore poisina kui ka oma teenistuses. Ta pidas nii isešabatil kui ka jutlustas šabatil. „Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi. Ja kui Ta tõusis lugema… Jeesus tuli alla Kapernauma, Galilea linna, ja õpetas neid hingamispäeviti.” (Luuka 4:16, 31). Kuigi Jeesus pidas šabatit ja jutlustas, õpetas Ta ka seda, et šabat ei tohiks olla koormaks nii, nagu variserid seda valesti pidasid, ning mõistis neid hukka nende poolt lisatud rangete ja ebapiibellike keeldude pärast, mis muutsid selle koormavaks.
Näiteks kui variserid mõistsid Jeesuse šabatil tervendamise eest hukka, noomis Ta neid ja ütles: „Hingamispäeval tohib teha head.” (Matteuse 12:12). Kui variserid noomisid Teda selle eest, et Ta lubas oma jüngritel šabatil peotäie vilja korjata, mõistis Ta hukka koormavad ja pühakirjavastased keelud, mille variserid olid lisanud – mida Jumal kunagi heaks ei olnud kiitnud – ja ütles neile, et neile on jäänud kogu šabati mõte arusaamatuks (Mk 2:23–27). Ta ütles neile: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks.”(s 27). Teisisõnu, šabat tehti inimkonnale kingituseks, mitte koormaks. Jeesus Kristus näitas ja õpetas, kuidas hingamispäeva õigesti pidada. Ta nimetas end isegi “hingamispäeva isandaks” (s 28). Jeesus ei andnud märku hingamispäeva tühistamisest, vaid pigem andis täiusliku eeskuju selle pidamise kohta – eeskuju, mida Tema Kirik järgis – ja Ta kulutas osa oma teenistusest selle õige pidamise õpetamisele.
Kas Uus Testament õpetab pühapäeva pidamist?
Paljud õpetavad, et pärast Jeesuse ülestõusmist hakkas kirik pidama pühapäeva, esimest päeva, mitte seitsmenda päeva šabatit. Kas Piibel kinnitab seda? Kokku on kaheksa Pühakirja lõiku, mis viitavad „nädala esimesele päevale”. Vaatame neid lähemalt.
Kuus nendest Pühakirja lõikudest kirjeldavad lihtsalt seda, mis juhtus päev pärast Jeesuse ülestõusmist, kui jüngrid avastasid Tema tühja haua nädala esimese päeva pimedatel tundidel (Ta oli kolm päeva ja kolm ööd hauas kolmapäeva õhtust kuni laupäeva õhtu alguseni). Ükski neist ei räägi sellest, et Kiriku jaoks oleks ette nähtud uus jumalateenistuspäev.
Ühte neist lõikudest, Johannese 20:19, käsitlevad vähesed kui „esimese pühapäeva tähistamist”. Aga kas see on nii? Salm kõlab: “Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute,
tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!” Siin on tähendus ilmselge ja sõnaselgelt öeldakse, et „koguneti juutide kartuses” – mitte seda, et hetkega oleks üks Jumala käskudest tühistatud või et nad oleksid trotsinud kõike, mida Jeesus, Hingamispäeva Isand, oli neile õpetanud. Pigem peitsid nad end ja kartsid, sest Jeesust ei olnud oma hauas ja neid süüdistati Tema keha varastamises (Matteuse 28:13–15). See kogunemine ei olnud kirik või jumalateenistus, vaid nad kohtusid samal viisil ka esmaspäeval, ainult kaheksa päeva hiljem (Johannese 20:26).
Ja ülejäänud kaks lõiku ei määra mitte mingil juhul nädala esimese päeva, seitsmenda päeva asemel, puhkuseks, kummardamiseks ja pühitsemiseks. Need on lihtsalt sündmuste kirjeldused.
Apostlite teod 20:7–12 on üks selline viide. Mõned on väitnud, et see kirjeldab pühapäevast jumalateenistust, kuid tähelepanelikult lugedes näeme, et jüngrid olid „kogunenud leiba murdma” (s 7). Teisisõnu, nende kogunemise eesmärk oli ühiselt einestada, mida „leivamurdmine” esimesel sajandil tähendas (nt Apostlite teod 27:33–35), nagu ka tänapäeval. Söögi ajal ja pärast seda rääkis Paulus nendega kuni südaööni. Teksti kontekstist on näha, et see oli pärast šaabti, laupäeva õhtul – piibelliku arvestuse järgi nädala esimesel päeval – ja Paulus kavatses hommikul esimese asjana lahkuda. Paljud Elava Jumala koguduse seitsmenda päeva hingamispäevapidajad kogevad sama stsenaariumit ka tänapäeval, nautides laupäeva õhtul koos õhtusööki ja jätkates oma osadust hilisõhtuni. See ei kirjelda esimese sajandi kirikut, kes kaotas seitsmenda päeva šabati ja pidas pühapäeva.
Viimane salm, mida paljud pühapäeva pidavad kirikud kasutavad hingamispäevakäsu muutmiseks, on 1. Korintlastele 16:2. The Living Church of God artiklis “Mis päev on kristlik hingamispäev?” kommenteeritakse seda salmi järgmiselt:
1. Korintlastele 16:2 palus apostel Paulus: “Iga nädala esimesel päeval pangu igaüks teist midagi tallele oma jõudu mööda, kuidas ta käsi lubab, et ohvrit ei korjataks alles siis, kui ma tulen.” See ei ole pühapäevase jumalateenistuse heakskiit. Pange tähele, et see praktika pidi lõppema, kui Paulus tuli Korintosesse! Ja pange tähele, et need salmid ei ütle midagi iganädalasele jumalateenistusele kogunemise kohta selleks, et seda koguda. See ei olnud raha kogumine, vaid toit, et aidata Jeruusalemma vaeseid, kes kannatasid põua ja nälja käes (vrd Roomlastele 15:25–28). Kuni Pauluse saabumiseni paluti igal inimesel oma ohver „tallele panna” – kindlasti oma kodus. Paulus teadis, et abi oleks piisavalt mahukas, et selle Jeruusalemma transportimiseks kuluks mitu inimest (1. Korintlastele 16:4) – mitte see, mida võiks oodata siis, kui raha kogutaks.
Katse kasutada neid kolme salmi pühapäeva pidamise toetamiseks ei ole muud kui püüd õigustada tava, mille inimesed kehtestasid Jeesuse Kristuse surmale ja ülestõusmisele järgnenud sajanditel. Kui aga uurime ausalt Piibli umbes 170 viidet Jumala hingamispäevadele, saame aru Tema vaatenurgast sellel teemal.
Esimese sajandi kirik pidas šabatit
Reaalsus on see, et Apostlite tegude raamat, inspireeritud ja esmane ülestähendus esimese sajandi Kiriku kohta, näitab selgelt, et Kristuse järgijad jätkasid süstemaatiliselt seitsmenda päeva šabatit– mitte kunagi pühapäeva – pidamist. Näiteks Apostlite tegude 13. peatükis öeldakse, et Paulus „läks hingamispäeval sünagoogi ja istus maha…. Siis tõusis Paulus püsti ja viipas käega” ta hakkas neile evangeeliumi kuulutama (s 13–16). Kuid pange tähele, mis edasi juhtus. „Kui nad siis välja läksid, paluti apostleid ka järgmisel hingamispäeval neid asju rääkima.” (Ap 13:42). Mida ta siis tegi? Kas ta kasutas seda ideaalset võimalust, et asi selgeks teha ja kuulutada, et Jumala Kirik peab nüüd pühapäeva ja neil on võimalik teda järgmisel päeval uuesti kuulda? Ei. Pigem on kirjas: “Aga järgmisel šabatil kogunes peaaegu kogu linn Issanda sõna kuulama.” (s 44).
Me näeme seda ikka ja jälle. Kui Paulus asutas Tessaloonikas paganate koguduse. „Ja Paulus astus oma harjumust mööda nende juurde sisse ning arutles ja väitles nendega kolmel hingamispäeval Pühakirja üle” (Ap 17:2). Seejärel, Kreeka linnas Korintoses, „Igal hingamispäeval Paulus arutles ja väitles sünagoogis, püüdes veenda nii juute kui ka kreeklasi.” (Ap 18:4). Paulus, Siilas ja Timoteos ristisid inimesi hingamispäeval (Ap 16:13–15). Õnneks on meil ka osa Pauluse õpetusest hingamispäeva kohta Heebrea 4. peatükis kirjas. See ülestähendus näitab, et esimese sajandi kirik jätkas seitsmenda päeva hingamispäeva pidamist ja selle aktiivset õpetamist isegi uutele mittejuutidest pöördunutele.
Inimesed määrasid pühapäeva šabatit asendama – mitte Jumal
Miks siis enamik kristlasi tänapäeval pühapäeva tähistab? Peamine põhjus on see, et Rooma kirik sundis selle kristlusele peale, et kohandada paganlikke tavasid ja tuua rohkem paganaid karja sekka. Rooma kirik uskus, et kui ta tähistaks pühapäeva, mitte “juutide” hingamispäeva, siis oleksid need paganad, kes juba pühapäeva pidasid, valmis kiiremini ristiusku pöörduma. Ajalugu näitab, et seda tehti sajandeid pärast Jeesuse ja apostlite surma.
Seda käsitlevat uurimistööd on esile tõstetud artiklis “Mis päev on kristlik šabat?” Siin on katkend:
Tuntud ajaloolane Will Durant kirjutab: “Juudi hingamispäeva tõsine laad kandus üle kristlikule pühapäevale, mis asendas selle teisel sajandil” (The Story of Civilization, vol. 3 , lk. 599, 1972).
Kuidas see juhtus? Roomakatoliku õppekursus räägib meile, et „[Katoliku] kirik viis kohustuse lihtsalt laupäevalt üle pühapäevale” (19. istung, isa Smith juhendab Jacksonit). “Catholic Mirror” nõustub: “Katoliku kirik… muutis oma jumaliku missiooni tõttu päeva laupäevast pühapäevaks” (23. september 1893). Tegelikult annab katoliku kiriku paavstlik Gregoriuse ülikool Roomas välja mittekatoliiklasest õpetlase dr Samuele Bacchiocchi raamatu, mis tõestab just seda tõsiasja! Selle eessõna on kirjutanud ülikooli kirikuajaloo osakonna juhataja Vincenzo Monachino. Ta kirjutab: „Meie [roomakatoliku kirik] mainime hea meelega teesi, mida Bacchiocchi kaitseb pühapäevase jumalateenistuse sünnikoha kohta: tema arvates ei tekkinud see tõenäoliselt ürgses Jeruusalemma kirikus, mis on tuntud oma sügava seotuse poolest juudi usutraditsioonidega, vaid pigem Rooma kirikus. Hingamispäevast loobumine ja pühapäeva vastuvõtmine Issanda päevana on kristlike, juutide ja paganlik-religioossete tegurite koosmõju tulemus” (“From Sabbath to Sunday: A Historical Investigation of the Rise of Sunday Observance in Early Christianity”, lk 5–6, 1999, rõhuasetus lisatud).
Richard Ames kirjutab artiklis „Kes muutis šabati pühapäevaks?”, mis ilmus 2020. aasta juuli-augusti ajakirjas “Tomorrow’s World Magazine” järgmist:
Esimese sajandi kristlik kirik pidas jumalateenistust nädala seitsmendal päeval, mida me nüüd nimetame laupäevaks. Kuid kui Rooma keiser Constantinus, paganlik päikesekummardaja, jõustas oma impeeriumis oma versiooni kristlusest, andis ta volituse pühapäevaseks jumalateenistuseks. Ta andis aastal 321 pKr järgmise käskkirja: „Kõik linnakohtunikud ja linnarahvas puhaku auväärsel päikesepäeval” (The New Schaff-Herzog Encyclopedia of Religious Knowledge, „Roman Legislation for Sunday”, XI kd, lk 147).
Vaid paar aastat hiljem võttis Rooma kirik Laodikea (Nikaia) kirikukogul vastu jahmatava dekreedi, kuulutades: „Kristlased ei tohi laupäeviti juudiks muutuda ega olla jõude, vaid peavad sel päeval töötama; aga Issanda päeva peavad nad eriti austama ja kristlastena ei tohi sel päeval võimaluse korral tööd teha. Kui aga leitakse, et nad juuditavad [peavad seitsmenda päeva hingamispäeva], siis heidetakse nad Kristusest välja.” (A History of the Councils of the Church, 2. kd, lk 316). Teisisõnu kuulutati kristlastest hingamispäevapidajad ketseriteks.
Lühidalt öeldes ei muutnud Jumal kunagi šabati käsku ja Tema Kirik peab seda pidama. Piibli järgi on hingamispäev tegelikult üks Jumala rahva tunnusmärke.
Hingamispäev on märk Jumala ja Tema rahva vahel
Jumal hindab väga kõrgelt šabati meelespidamist ja selle pühitsemist. Ta on selle integreerinud oma täiuslikku “vabaduse seadusesse” ja rõhutab hingamispäeva tähtsust kogu Pühakirjas. Jumal nimetab loomisel määratud šabati oma rahva märgiks.
Jumal ütleb 2. Moosese 31:13: “Te peate kindlasti pidama Mu hingamispäevi, sest see on tähiseks Minu ja teie vahel, teadmiseks põlvest põlve, et Mina olen Issand, kes teid pühitseb.” Ta jätkab salmides 16–17: „Ja Iisraeli lapsed pidagu hingamispäeva nõnda, et nad teeksid hingamispäeva igaveseks seaduseks oma sugupõlvedele! Minu ja Iisraeli laste vahel on see igaveseks tähiseks, sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, aga seitsmendal päeval Ta hingas ja puhkas.”
Kuid see pole ainus koht, kus Ta nimetab šabatit märgiks. Prohvet Hesekieli kaudu ütleb Jumal: “Ja Ma andsin neile ka oma hingamispäevad kui leppemärgi Minu ja nende vahel, et nad teaksid, et Mina olen Issand, kes neid pühitseb.” „Mina olen Issand, teie Jumal, käige Minu määruste järgi, pidage Minu seadusi ja täitke neid ja pühitsege Minu hingamispäevi, et need oleksid leppemärgiks Minu ja teie vahel, teadmiseks teile, et Mina olen Issand, teie Jumal!” (Hesekiel 20:12, 19–20).
Need lubadused ei piirdunud ainult Iisraeli rahvaga. Jumal jagab sama õnnistust paganatele ja neile, kes on Iisraelist välja jäetud, kui nad „pidavad Minu hingamispäevi ja valivad, mis Mulle meeldib” (Jesaja 56:1–8).
Kirik pidas šabatit, mida Jeesus alustas esimesel sajandil, ja kuigi paljud on püüdnud seda muuta või tühistada (Taaniel 7:25), on Jumala Kirik jätkanud ja jätkab selle pidamist, isegi tagakiusamiste ajal. Šabatit peeti loomisel pühaks (1. Moosese 2:1–3). Selle järgimine on üks kümnest käsust. Seda järgisid Jeesus, Tema apostlid ja Pühakirjas leiduv Jumala Kirik. Ja ülaltoodud lõikudest 2. Moosese raamatus ja Hesekielis näeme, et seitsmenda päeva šabat, mitte pühapäev, eristab Jumala rahvast.
Kuid ülaltoodud lõikudes on veel üks detail, mida tuleb märkida. Pange tähele, et sageli öeldakse: “Šabatid” – mitmuses. Jumal ei määranud ainult seitsmendat päeva, mida järgida; samuti on igal aastal seitse püha päeva ja püha, mida Jumal käskis oma rahval igavesti pidada.
Autor: Living Church of God.
Allikas: Jesus and the Apostles Observed the Sabbath Day | Beliefs | Living Church of God (lcg.org)
Hingamispäev on käsk puhata kõigiks aegadeks. Saate teada selle tõelisi eeliseid, kui leiate aega seitsmenda päeva hingamispäeva ja .....
Pimedas taevas hakkavad häbelikult põlema esimesed, veel üsna hämarad tähed. Juudi kodudes, mis on ette valmistatud selleks erutavaks .....
Kas salm Roomlastele 14:5 näitab, et neljas käsk seitsmenda päeva hingamispäeva kohta ei kehti enam? Mida kõneles Paulus .....
Kes muutis seitsmenda päeva šabati pühapäevaks? Kas see oli apostel Paulus? Mida ütleb Piibel Pauluse isiklikust eeskujust šabati .....
Neljas käsk ütleb, et šabatit tuleb pühitseda. Kuidas saab šabatit pidav kristlane seda teha? Siin on mõned põhimõtted .....
Maharal õpetab: „Tisha B’Avi järgne šabat on Šabat Nachamu – lohutuse/tröösti šabat. Kogu rahvas peaks rõõmustama ja usaldama .....
Šabat šalom, kallid! Täna on Šabat Nachamu – lohutuse šabat! Šabat pärast Av 9 on lohutuse šabat! Olgu .....
Meie aja järgi on kätte jõudnud laupäev. Puhkamine tööst. Jumala kummardamine. Terve perekond koos. Mõtisklemine igavesest. Kahetsus tehtud .....
Subbotnikud ehk šabati pidajad, kes pidasid hingamispäeva laupäeval, nagu Vanas Testamendis, mitte pühapäeval, tekkisid 18. sajandil vaimse kristliku .....
Jeesus Kristus ja Tema jüngrid pidasid šabatit väljendades see läbi armastust ja kuulekust Taevasele Isale. Nad ootasid aukartusega .....
Nagu paljud on enne mind öelnud, ei tohiks see olla koorem, vaid rõõm. Heebrea keeles nimetatakse laupäeva šabatiks. .....