Misjonär Mongoolias: “Kristlus ei tähenda mugavat elu, kristlus on igavene elu”

Ruslan Andreitšenko koos abikaasa Svetlanaga, on teinud misjonitööd Mongoolias alates 1994. aastast. Vanemad, kelle kõik viis last on sündinud Mongoolias, elavad siiani viisadega… Nad armusid mongolitesse, avasid mitu kirikut ja osalevad aktiivselt evangelisatsioonis, sealhulgas üleriigiliste telekanalite kaudu.

Intervjuus jagab misjonär 30-aastast kogemust teenistusest ja elust Aasia riigis: Jumalale pühendumise ja juba ette andestamise tähtsusest, välismisjoni tunnustest: mida tähendab teenistuseks valmistumine ja kuidas misjonär hoolitseb enda ja oma pere eest? Kuidas kuulutada Mongoolia rahvale Jeesusest? Mis on Mongoolias ja mongolites ainulaadset?

Ruslan, kuidas Te aru saite, et peate minema Mongooliasse teenima?

Hakkasin Jeesusesse uskuma 1992. aastal Tjumeni oblastis Nojabrskis, kuigi olen algselt pärit Hersonist. Kuu aega pärast meeleparandust ja ristimist naasin oma kodulinna ja siis kuulutas üks tänavaevangelist mulle esimest korda Jumala kutsumise ja teenimise kohta. Tema sõnad puudutasid tõesti mu südant. Läksin õppima piiblikooli, kus kohtasin imearmsat tüdrukut ja vaimulikku õde Kristuses Svetlanat, kellest sai hiljem mu parim sõber, töökaaslane ja imeline naine!

Piiblikooli teisel õppeaastal oli vaja läbida vastavalt õppeteaduskondadele erialane praktika. Mina spetsialiseerusin ülistamisele ja kummardamisele ning tema misjonitööle, seega otsustas ta praktiseerida Hiinas. Jumalal oli aga hea meel saata ta Mongooliasse misjonimeeskonna juhiks.

Selle reisi ajal avanes võimalus rajada kirik Erdeneti linna. Selle uue teenistuse arendamiseks meid ordineeriti ja saadeti Mongooliasse.

Pärast piiblikooli lõpetamist abiellusime ja pulmareisi asemel läksime teenima Hersoni Suure Misjonikäsu kirikusse, mida juhtis kallis pastor Vitali Šaluhhin.

Olles saanud tõsise vaimse hariduse, pühendasime end täisajaga sügavalt Issandale ja liitusime aktiivselt noore Hersoni koguduse teenimistööga. Peagi saabus aga Mongooliast kiri, kus kutsuti meid tagasi pöörduma ja alustatut jätkama.

Niisiis asusime 1994. aasta detsembris tõelisesse misjoniteenistusse. Miks tõelisesse? Sest välismisjon erineb kardinaalselt misjonist naaberkülas või linnas, teisel pool riiki või isegi naabervabariigis.

Enne seda osalesime nii Svetlana kui ka mina, algul eraldi ja siis koos, väga julgetel misjonireisidel. Nad organiseerisid ja juhtisid meeskondi misjonireisidel üle kogu riigi ja isegi teistesse rahvustesse ja kultuuridesse. Kuid nagu selgus, nõuab teenimine riigis, kus sul pole isegi õigust olla ja kuulutada evangeeliumi inimestele, kelle keelt sa ei oska, hoopis teistsugust varustust, ettevalmistust ja eesmärgikindlust.

Olime valmis usaldama Jumalat, kuid nagu selgus, ei olnud me tõeliseks misjonitööks üldse valmis ega teadnud, mis meid lähitulevikus ees ootab. Mongooliasse jõudes mõistsime peagi, et peame uuesti õppima seda, kuidas saada misjonäriks.

Kas saate tuua näiteid selle kohta, milleks Te täpselt valmis polnud?

Tegelikult me ​​ei teadnud midagi sellest, mida peaksime teadma (naerab). See, mida oleme missioloogias uurinud selle kohta, kuidas teised misjonid toimisid, kuidas nad misjonäre välja saatsid, ei oma tegelikkusega midagi ühist.

Ma ei ütle, et meid on valesti õpetatud, aga õpetajate ilusad või hirmutavad lood teiste misjonäride usulugudest on vaid teooria ja misjonipraktika on hoopis teine sügavus. Sellele sügavusele saavad noortele ligipääsu avada vaid need, kes ise seal töötasid ja misjon ise.

Nõukogude ajal tegutsenud või NSVL varemetest sündinud kirikud põhimõtteliselt välismisjoniga ei tegelenud. Õnneks haigutasid kodumaa avarused vaimse kündmatuse käes. Sadade kristlike perekondade ennastsalgav askeetlus, kes sarnaselt Aabrahamiga lahkusid oma sünnipaigast ja läksid Põhja-, Kesk-Aasiasse, Siberisse ja Kaug-Itta, väärib jäljendamist!

Tunnen mõnda neist isiklikult ja need on suure usuga inimesed, kellest tasub eeskuju võtta ning kes on kandnud ja kannavad Jumala Kuningriigi heaks palju häid vilju.

Nende kogemus on üsna unikaalne, kuid mõnes mõttes väga sarnane meie omaga. Las ma seletan. Fakt on see, et kodukirik, isegi lubades misjonäride liikumist, saatis nad justkui mingisugusele proovile: minge “Jumala pärast”. Hiljem nad peaaegu unustati ja sageli ei osaletud mitte mingil moel nende töös! Huvitaval kombel see suhtumine jätkus ja arenes omamoodi misjonäride “saatmiskultuuriks”.

Misjonile minnes olime ka põhimõtteliselt valmis kas läbi murdma või surema, mõeldes nii: Paulus tegi telgid ja Jumal annab meile, mida vajame. Aamen. Jumal on ustav ja hoolitseb oma sõnumitoojate eest ning me oleme näinud ja tunneme Tema armastuse väge. Me elasime ja elame selles iga päev.

Kuid misjonärid ei ole sunnitud migrandid ega väljarändajad ning nende ülesanne ei ole assimileeruda ja ellu jääda, vaid päästa ja ehitada Jumalariiki, asutada kirikuid, avada haiglaid, toita näljaseid, riietada alasti olijaid! Ja need on eesmärkide seadmise täiesti erinevad tasemed.

Serubbaabelit kutsuti templit uuesti üles ehitama ja ta sai kõik selleks ülesandeks vajaliku. Tõenäoliselt seetõttu loeme misjonär Pauluse kirjast, kus ta räägib saadikute varustamisest: „…sa teed hästi, kui sa läkitad nad edasi väärikal viisil Jumala ees.” (3Jh 1: 6). Ja selle teksti laiendatud tõlge paljastab veelgi sõnade „väärikal viisil Jumala ees” tähenduse kutsudes kirikut aktiivselt osalema misjonitöös.

Selle teksti laiendatud tõlge paljastab meile järgmise tähenduse: nad peavad olema varustatud ja välja saadetud nii, et nad EI VÕTA MIDAGI PAGANATELT, KEDA NAD TEENIMA HAKKAVAD. Ja see ei ole teoloogide spekulatsioon, vaid iga ettevõtmise ja eriti misjoni oluline organisatsiooniline ettevalmistav osa (muide, misjon on sõjaline termin, mis tähendab etteantud ülesande täitmist võõral territooriumil).

Kuid valitseva “saatmiskultuuri” järgi olime selles osas misjoniks täiesti ettevalmistamata. Peaaegu kogu aeg tuli ellu jääda ja õppida.

Viimases, muide, polnud vaja jalgratast uuesti leiutada, vaid uurida 50–100 aastat misjonäre läkitanud ja loomulikult põhjalikumalt ette valmistatud välismisjonite kogemusi ja taktikat.

Ja meie, mõelge, olime esimesed misjonärid, kes läksid välismisjonile, pealegi kolmanda maailma riiki ja kahjuks ei teadnud me sel ajal sellest midagi ega teinud midagi.

Milliste väljakutsetega te misjonäriks pürgijatena silmitsi seisite?

Esimese asjana seisime silmitsi sellega, kes lahendab viisaprobleemid? Siin ei saa üheski ministeeriumis öelda: ma tulin evangeeliumi kuulutama, andke mulle viisa. Oletame, et apostel Paulus rändas Rooma impeeriumi piires, kus keegi ei küsinud temalt tema õiguse kohta riiki siseneda ja seal viibida.

Tänapäeval on tegelikkus täiesti erinev. Ja kui turistiviisa saamine ei ole keeruline, siis pikaajaliseks viibimiseks loa saamine nõuab selle küsimuse tõsisemat kaalumist.

Esimene, esimene! (naerab) – see on rahastamine. Tavaliselt otsustavad kõik lähetavad misjonid selle küsimuse ette ära. Nad leiavad sponsoreid ja määravad need misjonäridele. Nad töötavad välja eraldi isikliku majapidamise ja teenistuse eelarve, loovad aruandluse, transpordi ja liikumise, arstiabi, laste hariduse süsteemi… Näiteks Mongoolias on tööõigus reserveeritud ainult riigi kodanikele. Välismaalased ei saa seda õigust iseseisvalt omandada.

Teine esimene. Keelebarjäär. Selle takistuse ületamiseks inimesteni evangeeliumiga jõudmisel on misjonäril vaid kaks võimalust: õppida keelt või leida tõlkija. Kahjuks ei mõista misjonärid alati, kui dramaatiliselt selle probleemi lahendamine teenistuse tõhusust mõjutab.

Paljude misjonite kaanonite kohaselt on keeleõpe misjonäri konkreetsesse riiki saatmise otsuse tegemisel ülioluline. Kõigil misjonäridel ei ole keelte valdamiseks vajalikku alandlikkust, visadust ja annet ning nad valivad seetõttu lühema ja mitte vähem tõhusa tee – teenivad tõlkijate kaudu.

Ideaalne tõlkija oleks tulihingeline kristlane, kes teenib pühendunult ja lahendab samal ajal misjonäri probleeme, mis tal tekkisid ilma keelt, seadusi ega mentaliteedi iseärasusi tundmata.

Tavaliselt kasvavad sellised tõlkijad „misjonäride endi usu, kannatlikkuse ja ohvrite puudel” ning see protsess ei võta vähem aega kui keele ära õppimine.

Nii või teisiti ei saa keelebarjäärist üle ega ümber, seega on plaani koostamine ja eelarve omamine selle ületamiseks mega oluline osa nii misjonärikoolitusest kui ka laiemalt misjoniteenistusest.

Meie puhul oli Mongoolias päris palju inimesi, kes rääkisid vene ja mongoli keelt. Kõrg- või erihariduse saamine Nõukogude Liidus oli kättesaadav peaaegu kõigile.

Esimesed 10 aastat mongoli keelt õppides, mis ei olnud meie jaoks kerge, meelitasime palju tõlkijaid ja siis saime enda oma “üles kasvatada”. Õde Tsendsuren on juba 20 aastat olnud meie ustav kaaslane ja meie meeskonna lahutamatu osa.

Kui raske oli teil kultuuriliselt Mongooliaga kohaneda?

Kõige vähem oli meil probleeme kultuurilise kohanemisega, sest Mongoolia sarnanes paljuski Nõukogude Liidu riigiga. Sellegipoolest nimetati seda salaja 16. vabariigiks, kuigi enne 1921. aasta revolutsiooni oli see Hiina provints ja de jure kogu maailma jaoks oli see seda kuni 1948. aastani.

Kuni selle ajani ei näe te Mongooliat ühelgi vanal kaardil, sest ükski riik maailmas ei tunnustanud seda. Mongoolia tunnistati suveräänseks riigiks alles pärast Teist maailmasõda piiride revideerimisel kui võitja poolel võidelnud riiki.

Natuke ajalugu. Pärast Teist maailmasõda hakkas Nõukogude Liit Mongooliat sõna otseses mõttes industrialiseerima. Ehitati raudtee, teostati täielik elektrifitseerimine, haridussüsteem, kõrg- ja kutsekoolid, korraldati side, ehitati koole, haiglaid, instituute, teid, kaevandusettevõtteid, raske- ja kergetööstust, põllumajandust… Mongolid ei kasvatanud traditsiooniliselt midagi ja tegelesid ainult karjakasvatusega ja sööda valmistamisega.

Mis teeb mongolid evangelisatsiooni mõttes eriliseks?

Aastatel 1921–1992 kehtisid Mongoolias seadused, mis keelasid igasuguse religiooni. Esimesed Uue Testamendi tõlked mongoolia keelde tegid misjonärid Inglismaalt.

Kui 1992. aastal kõik ootamatult võimalikuks ja vabaks sai, voolas siia tohutu hulk misjonäre üle kogu maailma. Aastal 1992 oli Mongoolia evangeeliumist täielikult puutumata riik.

Selles postsovetlikus ruumis selgus, et religiooniajalugu ei olegi olemas.

Kui Nõukogude Liidus olid baptistid, nelipühilased ja põranda-alused kirikud, siis siin polnud midagi. Isegi budism oli keelatud ja veelgi enam, selliseid sõnu nagu Kristus, Jeesus, ristimine, patt, põrgu ei eksisteerinudki. Seal polnud isegi sõna “jumal”. Misjonärid mõtlesid ise välja, kuidas Jumalat nimetada. Paljud ütlesid, et Burkhan (praegu üldtunnustatud tõlge sõnast jumal) tähendab ebajumalat, ja kasutasid selle lühikese sõna tõlkimiseks keerulist väljendit “Härra Universumi Looja.”

Esimesed paar aastat rääkisime mongolitele, et tulime neile head sõnumit rääkima, ja küsisime: kes tahab Jeesust vastu võtta? Inimesed võtsid Ta meelsasti vastu, reageerides konkreetselt sõnale „võta vastu”.

Seda enam, et me ei olnud nende arusaama järgi lihtsalt välismaalased, vaid need, kes sõna otseses mõttes ehitasid nende riiki mitme aastakümne jooksul. Seetõttu kutsus näiteks isegi 80-aastane mees mind “Ah´iks” (vanemaks vennaks), mis ei ole mongoolia sõnavarale omane, vaid oli lubatud ainult erilise austuse väljenduseks.

Paljude jaoks tähendas lause „võtke Jeesus vastu” nagu „võtke omaks minu perekonnanimi ja te saate hea elu”. Osaliselt seetõttu levis kristlus Mongoolias alguses hüppeliselt. Inimesed võtsid Jeesuse vastu, osalesid koosolekutel ja ühinesid nendega. Kuid Jumala ime läbi ainult vähesed pöördusid ja hakkasid Jeesust järgima.

90ndate lõpus voolas Mongooliasse mormoone ja inimesed kristlikest kogudustest hakkasid nendega liituma ning seda peeti nende rahvusliku mentaliteedi jaoks täiesti loomulikuks. Nad võtsid südamlikult vastu selle, mis neile anti.

Mongolid on ka väga musikaalsed inimesed, eriti armastavad nad mitte ainult muusikat, vaid rahvuslikku muusikat. Iga mongol teab viit kuni kuut tosinat rahvalaulu hobustest, mägedest ja päikesest. Neile meeldib väga kanda rahvusriideid, mida kutsutakse “Del(i)”. Nad austavad väga oma pühasid, eriti Tsagan-sarid.

Mongolid on väga emotsionaalsed, väga avatud, väga osavõtlikud ja neil on märkimisväärne keeleoskus.

Milline religioon on Mongoolias domineeriv?

Võib öelda, et üle 92% elanikkonnast on budistid, moslemitest kasahhid, ja ka mõned ateistid, kristlased, mormoonid jne. Valitsus juurutab budismi, kuigi riiki peetakse religioonist eraldiseisvaks. Aga tegelikult on budismi väga tugevalt toetatud alates 1992. aastast ning seda peetakse rahvusliku ühtsuse ja kultuuri taaselustamise alustalaks.

Huvitav on see, et Mongoolia budism (lamaism) leidis ja hõivas oma niši tänu mongolite haavatavale ebausule – see ühendati äriliselt ainulaadsel viisil. Kui tekib probleeme või ebaõnnestumisi, siis inimesed jooksevad laamade juurde ja laamad lahendavad need olukorras vaimses maailmas palvete kaudu. Pealegi on igal laamal (budistlikul preestril) oma hinnakiri: nii palju maksab lugemine (palve) edu eest äris, nii palju pereõnne pärast, nii palju selleks, et mitte haigeks jääda… Need, kes tulevad, maksavad raha, toovad kingitusi ja laama loeb ja mõnikord annab nõu, millise vaimse tegevusega olukorda muuta.

Ja ongi kõik, elus ei ole enam teisi religioosseid ilminguid! Budism Mongoolias ei ole olemuselt uskumuste kogum, see “lahendab” füüsilised probleemid vaimse valdkonna kaudu. Budismi lähenemine on väga praktiline: kui on probleeme, siis me läheme laama juurde neid lahendama. Kui laamad ei aita, siis vaatame edasi.

Mongoolias elab ka suur Mongoolia kodakondsusega kasahhi diasporaa, nad on moslemid.

Kristlasi on Mongoolias 3 miljonilisest elanikkonnast 1,5% .

Päris palju on ka mormoone, kes alustasid siin tööd 90ndate lõpus. Neid võib näha kindlates punastest tellistest “kuningriigisaalides”, mis on ehitatud igasse linna, alevikku ja külasse.

Kui budism on nii populaarne siis, kuidas Te Jeesusest jutlustate?

Evangeeliumi kuulutamine siin ei ole lihtne just üldise tarbijaliku suhtumise tõttu religiooni: “Kristlus peaks aitama mul elada nii, nagu mina tahan.” Kohaliku arusaama järgi peaks religioon aitama ja probleeme lahendama. Mitte õpetama seda, kuidas elada, vaid aitama soove ellu viia.

Kuid meie kuulutame evangeeliumi erinevalt: “Salga iseennast, võta oma rist ja järgi Mind.” See on evangeeliumi olemus. Kui Kristus suri meie eest, siis see tähendab, et meie surime iseendile.

Räägi meile oma kogemusest, kuidas saab misjonär end ise ülal pidada?

Jah, evangeeliumi levitamine hõlmab raha. Usk ilma misjonitööta ei ole asjakohane.

Varustamise vajadus on hea põhjus Jumala appi kutsumiseks: Issand, ma vajan varustamist. Seetõttu peaks tulevane misjonär oma salajase palvekambri seinadele kleepima küsimused Jumalale: „Näita, kus kaevata! Näita, kuhu külvata! Näita mulle, mida teha?” Misjonär peab neid ja muid varustamisega seotud küsimusi käsitlema oma usu ja Jumalaga suhete isiklikul tasandil. Misjon on USU VÄLJAKUTSE!

Ja kui tänane misjonär tahab minna misjonile, peab ta tegema kõik endast oleneva, et varustada oma teenistust kõigega, mis on „vajalik eluks ja jumalakartlikkuseks.”

Otsige sponsoreid, sõlmige partnerlussuhteid vendade, õdede, kirikute, teenistustega ja sõlmige lepinguid. Kulutage sellele piisavalt aega ja vaeva, kuid valmistage ette oma rahaline osa.

Varustus lahendab palju probleeme. Tarkus ütleb: “Kui probleemi saab rahaga lahendada, siis ei ole see probleem, vaid kulu.”

Kohtate arusaamatusi, tagasilükkamist, uusi raskusi, kuid sellegi poolest algab misjoni edu selles küsimuses võiduga. See tähtis võit on Teie jaoks paljude võitude alguseks!

Misjonärid on kutsutud õpetama inimesi tundma Jumalat ja seda, kuidas olla Püha Vaimu poolt juhitud, kuid see algab neist endist siin ja praegu.

Peame õppima ise rhemat vastu võtma ja käima Issanda tahte kohaselt. See on esiteks Teie teenistus, mõnes mõttes ainulaadne ja jäljendamatu, kuigi teistega sarnane, kuid ei saa öelda, et misjonäridel on reeglid, mis on kõigile ühesugused ja toimivad kõigi jaoks.

Kui misjonär ei kuule Jumalat ega järgi Teda, siis ta ei saa seda teistele õpetada! Me ei pea tegema inimesi oma õpetuse jüngriteks, vaid Kristuse jüngriteks. Meie ülesanne on ühendada nad Kristusega ja nii, et nad ise tahaksid Teda järgida.

Ruslan, milline on Teie teenistus? Jagage.

Praegu on meil Erdeneti linnas kogudus, millel on oma hoone ja kõik traditsioonilised kristlikud teenistused. Tegeleme aktiivselt evangelisatsiooniga. Oleme oma töö üles seadnud nii, et inimesed pidevalt evangeliseerivad.

Tegeleme sotsiaal-, kultuuri- ja haridusprojektidega. Hiljuti avasime muusikakursused (õpetame kitarri ja klaverit). Koostöös teiste kirikutega viime läbi laste- ja noorteprogramme. Meie linn on provintslik ja kui lapsed kooli lõpetavad, lähevad nad tavaliselt pealinna Ulaanbaatari õppima, seega on meil aega vaid 3-5 aastat, et nende südamesse Jumala Sõna head seemet “külvata”.

Mitu aastat tagasi saime suunised alustada teenistust Ulaanbaataris. Nii et paaril viimasel aastal on vastutus Erdeneti kiriku eest langenud rohkem minu naise Svetlana ja meie Mongoolia teenistuse meeskonna õlgadele, samal ajal kui mina veedan palju aega pealinnas.

Meie väikese suurlinna koguduse nimi on Bethesda. See kirik on mongolitele ja vene keelt kõnelevatele inimestele. Praegu on see rohkem palverohke töö meeskonna kasvatamise ja loomise nimel. Samuti dubleerime kristlike jutlustajate saateid ja postitame nende kristlikku sisu Mongoolia telekanalitesse. Tegeleme vanglateenistusega.

On üks äärmiselt oluline punkt, mida tahan mainida. Ligi kolmekümne teenistusaasta jooksul on mul olnud võimalus kohtuda sadade misjonäridega. Valdava osa nende jaoks oli Mongoolia-misjon omamoodi “reis” ja nende tegevus keskendus mingi oma projekti elluviimisele.

Ühest küljest ei ole see halb! Teisest küljest olid paljud sellised projektid “väljamõeldud” ega vastanud kohalike kirikute tegelikele vajadustele, vaid suunasid nende inimressursid ja vaimulike tähelepanu nende “hästi rahastatud” programmide elluviimisele, asendades vajaduse otsida ja areneda jumalikus nägemuses, millest sündis omaette kihiline “teeniv personal” kristluses.

Olen kindel, et misjonärid ja misjonid peavad selles suhtes olema palju ettevaatlikumad ja vaimselt tähelepanelikumad. Ilusaid fotoreportaaže ja aplausi me taevasse kaasa ei võta. Peate nägema tegelikku vajadust ja pärast “nägemuse” saamist “püsiva vilja” eest hoolitsema.

Näiteks: 30 aastat tagasi oli Mongoolias katastroofiline sanitaar- ja epidemioloogiline olukord! Inimestel ei olnud võimalust oma keha vähemalt kord nädalas pesta. Tegin paljudele misjonidele ettepaneku hakata ehitama avalikke dušše ja vanne, kuid keegi ei vastanud mulle. Nüüd on selle probleemi Mongoolia oma äridega peaaegu lahendanud, kuid tegelikust vastusest sellele vajadusele oleks võinud saada avatud uks Jumala Kuningriiki!

Hetkel avas Jumal mu silmad veel ühele vajadusele, nimelt ägedale joodipuudusele, mille tõttu kannatavad hoolitsemanii täiskasvanud kui ka lapsed. Riiklik soola jodeerimisprogramm peatati juba 2011. aastal ebaefektiivsuse tõttu, kuna traditsiooniliselt soolavad mongolid sooja toitu ja kuumtöötlemise tulemusena aurustub kogu jood ära.

Vastuseks sellele vajadusele andis Jumal mulle võimaluse astuda rahvusvahelisse joodipuuduse kõrvaldamise programmi, mille töötas välja andekas Ukraina teadlane V.N. Melnitšenko. Selle programmi raames korraldame koosolekuid, loenguid, seminare ja loomulikult võimalusel vähendame joodipuudust ja kindlasti kuulutame evangeeliumi!

Selle programmi tõhus rakendamine selles kontinentaalses riigis, kus puuduvad mered ja ookeanid, võib kõrvaldada joodipuuduse ja sellest tulenevad haigused mitmeteks aastateks.

Mis on Teie jaoks misjonitöös kõige olulisem?

Inimeste tegemine Kristuse jüngriteks. Minu jaoks on kõige olulisemad inimesed, kes tahavad kuulata, muutuda ja on valmis Jumalat otsima. Nii nagu põllumehele on kõige tähtsam maa, nii on ka meie jaoks inimesed. Üks tähtsamaid ülesandeid on pinnase ettevalmistamine, et peale seda saaks evangeeliumi rääkida.

Misjonär peab olema pühendunud mitte ainult oma kutsumusele, vaid ka inimestele, elama koos inimestega ja hingama sama õhku, näitama neile oma usku mitte ainult sõnadega, vaid ka tegudega ning olema oma usuga eeskujuks.

Minu jaoks on oluline, et inimesed näeksid Kristust. Kahju, et see alati ei õnnestu.

Misjonitöö ei ole lõbureisid fanfaaride ja “laikide” nimel. See on raske igapäevane preestritöö, ainsa erinevusega, et Vana Testamendi preestrid ohverdasid loomi, aga misjonär ohverdab iseennast.

Praegu räägin Teiega, aga mu naine kannatab migreeni all. See on kestnud rohkem kui 20 aastat, me ei tea kindlalt, mis tal täpselt viga on. Migreen kaob alles siis, kui ta “mägedest” alla laskub, kuid kogu Mongoolia asub üle tuhande meetri kõrgusel.

Ja see ei puuduta ainult meid. Me teame paljusid misjonäre ja iga lugu on tegelikult kinnitus selle kohta, kui uskumatult raske see on.

Kui inimene läheb misjonile, siis peab ta kindlasti ennast salgama, võtma oma risti ja alles siis minema misjonile Kristuse eest. Ma ei hirmuta, ma räägin nii, nagu asjad on.

Tõeline kristlus ei ole kirik-kihelkondlik, vaid täielik pühendumine Jumalale, see on apostlite kristlus, kes andsid oma elu Kristuse eest.

Jeesus ise on misjonär. Ta lahkus täiuslikust jumalikust olemusest ja taevast, tuli maa peale, sai kõiges inimese sarnaseks, jagas meie vajadusi ja elas inimeste jaoks ning suri meie päästmise nimel. Selline on lühidalt misjonäri töö! Misjon on see, kui sa lahkud trööstist ja lähed Issanda nimel sinna, kus inimesed vajavad evangeeliumi, kus inimesed vajavad sinu usu eeskuju, tunnistust ja jumalikku päästet.

Millist nõu annaksite neile inimestele, kes ei ole misjonitöö kutses kindlad?

Minu nõuanne on liikuda ilmutuse alusel ja usaldada Jumalat. Ja kui Jumal juhatab, siis ärge mingil juhul lülitage sisse „tagurpidikäiku”.

Kui Jumal on sõna andnud, siis peate avama suletud uksed ja selle sõna ellu viima. Kõigele vaatamata leidke oma elus või surmas piisavalt jõudu ja vahendeid ja võimalusi selle sõna realiseerimiseks…

Kirikutele tuleb õpetada, kuidas misjonireise teha. Kui kirik tahab jõuda inimesteni seal, kus ta asub, peab ta leidma koha, kuhu saata oma inimesed, kuhu saata oma rahalised vahendid ja Jumal õnnistab ja annab talle volitused jõuda inimesteni seal, kus ta asub, et ta jõuaks oma inimesteni.

Misjonäriks pürgijatele ütlen: kui tunnete, et Teie südames on soov pühenduda Jumalale, pühendage end kindlasti misjonile. Minge, õppige, otsige sponsoreid ja reisige, liikuge sellel suunal edasi.

Kristluse eesmärk ei ole mugav elu, kristlus on igavene elu.

Igaüks peaks mõtlema: „Issand, mis on Sinu tahe? Ma tahan võidelda võidu nimel, et Sinu tahe sünniks siin maa peal nagu taevas.”

Ja siit saavad alguse asjad, millest Kristus rääkis – igapäevane leib igal päeval ja andestus.

Teil pole aimugi, kui palju Teil on vaja misjonitöös andestada. Tulevastele misjonäridele tahaksin öelda: peate õppima andestama, nagu ütles üks imeline jutlustaja – andestage juba ette.

Tegelikult on andestamatus paljusid misjonäre peatanud. Oma elus, meie teenistuses, ei olnud ma mõnda aega teadlik sellest, et ma ei ole andestanud. Arvasin, et nii see peabki olema, aga mingil hetkel sain aru, et liigun vales suunas, sest andestamatus viib meid eksiteele. Ja misjonär peab olema valmis andestama oma ligimestele ja vaenlastele, armastama oma vaenlasi, tegema oma vaenlastele head ja mitte neid kiruma. Seda nimetatakse armuastjaks olemiseks.

Tänan Teid intervjuu eest.

Intervjuu koostas CITA pressikeskus.

Allikas: Миссионер в Монголии: Христианство — это не про комфортную жизнь, христианство — это про вечную жизнь | Статьи на inVictory