Pärast kuut niisket suve Birmas (tänapäeva Myanmaris), kus temperatuur ületas +37 kraadi, polnud Adoniram Judson (1788–1850) näinud ühtegi pöördunut. Malaaria, düsenteeria ja muud haigused ähvardasid väsinud ameeriklast ja võtsid lõpuks elu mitmelt tema armastatud pereliikmelt. Tema 38 aastat kestnud evangeeliumitöö katkestasid piinavad katsumused lisaks kohutavatele pettumustele.
Mis aitas Judsonil jätkata kui ta sattus rasketesse oludesse ja puutus kokku kõvade südametega? Judson selgitas oma kallile sõbrale Luther Rice’ile: “Kõikvõimas ja ustav Jumal täidab oma tõotused.” Judson juuris oma lootuse Jumala võimesse ja pühendumisse patuseid päästa.
Kuigi ülemaailmne maastik on Judsoni ajast alates dramaatiliselt muutunud, ei ole inimsüda seda teinud. Tänapäeva misjonipõllul on vaja mehi ja naisi, kes, nagu Judson, loodavad täielikult sellele, et Jumal üksi suudab täita ja täidab oma päästvaid lubadusi.
Misjonärid ämmaemandatena
Ainult Jumal saab surnud südameid elavdada. Piibli õpetus taassünnist õpetab, et seoses evangeeliumi kuulutamisega (Rm 10:14) äratab Püha Vaim ellu patuse vaimselt surnud hinge (Efeslastele 2:1, 8–9). Ainuüksi Tema elavdamine võimaldab patusel meelt parandada ja uskuda. Teisisõnu, taassünd Püha Vaimu poolt viib päästva usuni. Püha Vaimu töö ei muuda pelgalt usku võimalikuks; see teeb usu kindlaks. Ükski, keda Püha Vaim taaselustab, ei suuda mitte uskuda Kristusesse (Rm 8:30) ja keegi ei usu Kristusesse, kui ainult siis, kui Vaim muudab tema mässumeelse südame.
Selle õpetuse mõistmine annab misjonärile eesõiguse kuulutada evangeeliumi, mis sünnitab uut. See vabastab ta ka kohustusest uskuda, et usku pöördumiste tekitamine on tema ülesanne. Ustav misjonär on nagu ämmaemand, kes toetab ema, kui too oma last maailma juhatab. Kuigi misjonäri ülesanne ei ole surnuid üles äratada, etendab ta patuse taassünnil Jumala poolt määratud rolli. Jumal kasutab armulikult vahendeid oma päästeplaani elluviimiseks; seetõttu aitavad misjonärid evangeeliumi kuulutades abituid nende teel uue ja igavese elu poole.
Misjonipõllul on oluline teada erinevust selle vahel, mida misjonär kadunute seas saavutab ja mida ei saavuta – ja tagajärjed võivad olla igavesed.
Evangeeliumi valvamine
Nii nagu võõrale maale suunduv misjonär vaktsineerib võimalike haiguste vastu, vaktsineerib ämmaemanda mentaliteedi omaksvõtmine misjonäri nii evangeeliumi sõnumi moonutamise kui ka ohtlike vahendite kasutamise vastu õilsate eesmärkide saavutamiseks. Misjonärid ihkavad näha, et kättesaamatud inimesed pöörduksid „ebajumalate juurest teenima elavat ja tõelist Jumalat ning ootama tema Poega taevast” (1. Tessalooniklastele 1:9–10), kuid head kavatsused võivad viltu minna, kui neid ei hoia terve õpetus.
See oli apostel Pauluse veendumus, et Jumal ainuüksi saab lasta evangeeliumi valgusel paista pimedatesse südametesse, hoidis teda heitumast, Jumala Sõna moonutamast ja teenimast „häbiväärsel viisil” (2. Korintlastele 4:1–6). Kuna Paulus mõistis, et elu loob ainult Jumal, võttis ta endale kohustuse kuulutada tõde avalikult – olenemata sellest, kui palju see talle maksma läks (2. Korintlastele 4:2). Paulus ei moonutanud evangeeliumi sõnumit ega kasutanud meetodeid, mis lahjendavad selle tõde, sest ta oli kindel Jumala võimes surnud südameid oma Sõna kaudu elustada.
Tänapäeva misjonäre ähvardab nii evangeeliumi lahjendamine kui ka moonutamine, sest aneemiline taassünniõpetus ohustab evangeeliumi selgust. Mõned misjonärid nõuavad inimeste pöördumiseks ja selle kasvu mõõtmiseks kiireid ja väljamõeldud meetodeid. Teised ristivad moslemi taustaga „pöördunuid”, kes ei tunnista ega mõista Jeesust Jumala Pojana. Sünkretism keeldub põhimõtteliselt lootmast pöördumisel Jumala väele. Selle asemel, et leppida oma ämmaemanda rolliga, kes on Jumala ülestõusmisväe esireas, püüavad liiga paljud misjonärid Jumala positsiooni üle võtta.
“Hingede pööramise töö on algusest lõpuni Jumala töö.”
Piibellik nägemus taassünnist kaitseb misjonäre ka uhkuse eest. See vabastab meid töötama alandlikkuses, mille Joona leidis ainult suure kala kõhus, kus ta lõpuks tunnistas, et „pääste kuulub Issandale” (Joona 2:9), mitte meile. Kuigi meie vaenlane soovib, et me mõtleksime teisiti, oleme Jumala teenijad armust, mitte vajadusest. Ämmaemandad võivad olla abiks, kuid nad ei ole esmased. Misjonärid võivad kõndida kõrvuti inimesega, kelle Jumal päästab, kuid misjonärid ei too kellelegi päästet. Hingede pööramise töö on algusest lõpuni Jumala töö. Selle tõe omaks võtmine hävitab uhkuse.
Tugevdades ustavust
Piibli vaatenurk taassünnile teeb enamat kui kaitseb. See annab misjonäridele võimaluse kõndida ustavuses kaua aega. Ämmaemand ei jookse minema, kui sünnitus muutub raskeks. Sünnitusvalude tugevnemisel on tema kohalolek kõige strateegilisem ja vajalikum.
Mõistes õigesti
Taassünd varustab misjonärid distsipliiniga olla palvemeelselt kannatlik – jääda püsima, kui tagakiusamine või monotoonsus süveneb. Mis hoidis ajaloo suuri misjonäre – nagu Amy Carmichael, David Livingstone ja William Carey – kannatlikult töötamas kõige raskematel aladel? Nad teadsid, et üks inimene istutab ja teine kastab, kuid Jumal annab kasvu (1. Korintlastele 3:6). Tema kasvav jõud julgustab misjonäre kuude ja aastate jooksul oma osa täitma, lootes, et Jumal annab omal ajal edu. Misjonärid ei vastuta selle eest, millal Jumal oma lubadusi täidab, samavõrd kui ämmaemand ei otsusta, millal laps sünnib. Mõlemad tasakaalustavad ootusi ja kannatlikkust oodates.
Pragmaatilisus on misjonipõllul suur kiusatus. Misjonäri unistused pöördumatute pööramisest võivad kiiresti sulada pettumusteks. Jumal teeb oma valitud töötegijad sageli rohkem teadlikuks tagasilöökidest kui õnnestumistest. Neil aegadel peavad misjonärid toetuma sellele, mis oli tõsi Pauluse ja Judsoni puhul, sest see kehtib ka meie jaoks. Vaatamata oma kannatustele teadis Paulus, et ükski pettumus, heidutus ega pime süda ei ole kunagi takistanud Jumala väe esile tulemist „Jumala au tundmise valguses Jeesuse Kristuse palge ees” (2. Korintlastele 4:6). Üleloomulik reaalsus, mille kohaselt Jumal loob elu surmakõrbetes, suunab meie fookuse nähtavalt nähtamatule.
Ootuste tõstmine
Jumala lahkuse tõttu misjonäri lootus ei ole tühine; see on lihtsalt mõnikord edasi lükatud. See, mida me täna ei näe, saab selgeks igavikus. Jumala suveräänne töö tähendab, et Tema üksi määrab misjonäri teenistuse sügavuse ja laiuse. Kes teab, kas Jumal on kutsunud teid täna harima väga kõva mulda, et Ta saaks pärast paljusid homseid kanda kestvat ja kujuteldamatut vilja? Piibli nägemus taassünnist annab misjonärile kindlustunde, et ta võib ootuspäraselt tööd teha, teades, et me teenime Jumalat, kes mõistab end ja oma teenijaid õigeks kivisüdame sulatamisega. Me näeme seda õigust täielikult järgmises elus.
“Meie kohustus on lihtsalt kuulutada elu, mille saab anda ainult Jumal.”
Kui Uus Testament näitab meile, et tavaline kristlik elu on kulukas, siis kui palju kulukamaks võib osutuda misjonipõld? Ja ometi näitab seesama Uus Testament, et misjonärid võivad kaua vastu pidada – isegi siis, kui ohverdame oma kodu mugavused ainult pettumuste ja surnud südamete eest. Misjonäride jaoks tähendab Jumala vägi anda elu olenemata sellest, kas Joona jääb kala kõhtu kinni või klammerdub Paulus meres plangu külge (Ap 27:43–44), ei jää ükski asjaolu või inimsüda Tema suveräänsest juhtimisest kaugemale.
Kui tunnete end misjonipõllul üksikuna või kui karm pinnas näib teie pingutusi pilkavat, siis toetuge oma vaimse ämmaemanda rollile: misjonärina, kes tuleb Jumala kõrvale tegema seda tööd, mida Jumal teeb, teades, et Jumal on seda tööd teinud ammu enne tema sündmuskohale jõudmist. Me ei saa toota uskupöördumisi ja me ei peaks proovima seda teha, sest tulemus ei ole meie õlul. Meie kohustus on lihtsalt kuulutada elu, mille saab anda ainult Jumal.
Josh Manley (@JoshPManley) on Araabia Ühendemiraatide RAK Evangeelse Kiriku pastor. Ta on abielus Jennyga ja neil on viis last. Enne pastoraalseks teenistuseks asumist töötas Josh USA senatis vanemabina.
Allikas: https://www.desiringgod.org/articles/midwives-among-the-dead