Õigeusu võltsvormid kui väljakutse usuvabadusele

Sõda Ukrainas näitas usuvabaduse kriitilist tähtsust rahvusliku identiteedi ja riigi suveräänsuse kaitsmisel. Sõda Ukrainas on sõna otseses mõttes sõda vabaduse, sealhulgas ja isegi ennekõike usuvabaduse nimel. Ukraina näitab järjekindlat pühendumist sellisele mudelile, kus vabadus on seotud usuelu rahumeelse mitmekesisusega, ning on valmis seda eluviisi ohverdavalt kaitsma. Vastupidiselt sellele propageeerib “Vene maailma” ideoloogia “õigeusu” monotoonsust ning õhutab agressiooni teisitimõtlejate ja usklike vastu.

Neid, kes on Venemaa ajalooga vähegi kursis, ei üllata sugugi õigeusu orjalik harjumus ja sallimatus teiste vabaduse suhtes. Teine asi on üllatav – et isegi selle kohutava sõja taustal jäävad paljud Euroopa ja USA avaliku arvamuse liidrid Kremli varju ja õigeusu mütoloogia vangi. Siin ei tööta mitte ainult Vene propaganda, vaid ka pettumus läänekristluses, tüdimus vabadusest ja selle vastuoludest, aga ka naiivsus salapärase, sügava ja iidse vene vaimsuse vastu. Kõik need tegurid viivad selleni, et lääne meedia ja teadusväljaanded kordavad ikka veel alusetuid väiteid, et Venemaa õigeusu kirikut Ukrainas kiusatakse rängalt taga, et Ukraina on traditsioonilise õigeusu vaimsuse ja sekulariseerunud läänekristluse lahinguväli ning Venemaa on viimane traditsiooniliste väärtuste tugipunkt.

Vene õigeusu monopoliseeritud ja kaitstud müüt vene vaimsusest on endiselt peamine takistus piirkonna usuvabaduse olukorra adekvaatsel mõistmisel. Siin on loogika lihtne, “raudne”, sõjaline: kui vene õigeusu traditsiooni peetakse autentseks, siis tuleb seda kaitsta, sealhulgas kõigi teiste traditsioonide allasurumise hinnaga, mida Vene õigeusu kiriku juhtkond nimetab mittekanooniliseks, ketserlikuks ja läänemeelseks.

Enamik lääne vene õigeusu poolehoidjaid pole valmis nii kaugele minema ja üritavad istuda kahel toolil – ühendada oma naiivne vaimustus Moskva õigeusust poliitiliselt korrektsete viidetega usuvabadusele ja sallivusele. Praktikas õigustab see sõda – selles naiivses optikas näib sõda olevat püha, selles kaitseb õige õigeusk oma vabadust lääne korrumpeeriva mõju eest, mis haarab endasse üha uusi kanoonilisi territooriume ja ohustab püha usku ja püha Venemaa territooriume. Lääs vallutab ja Venemaa “vabastab” oma esivanemate maad. Nii saab autentse vene õigeusu müüt Ukraina ja selle usuvabaduse-vastase agressiooni allikaks ja õigustuseks.

Sellest tulenevalt, et paljastada see sõda kui kuritegelik ja mitte üldse püha, peame tegema intellektuaalset ja vaimset tööd, et demütologiseerida vene õigeusk, mis osutub feigiks, võltsinguks ja võltskristluseks.

Võib valida teise ja lihtsama tee ja öelda nii: “püha usk”, mis õigustab sõda rahumeelsete naabrite vastu, näitab juba selles kurja õigustamise katses oma võltsi iseloomu. Võib minna Venemaa õigeusu kiriku teoloogiliste dokumentide ja selle hierarhiliste avalduste analüüsimise teed ning näidata nende kokkusobimatust esimese kiriku traditsiooni ja evangeeliumi vaimuga või ajaloolise dekonstruktsiooniga ja näidata vene õigeusu alluvust riigile ja selle poliitilistele huvidele. Vene õigeusu müüdi paljastamine tõelise kristlusena aitab ühel või teisel viisil paljastada selle sõja kui kuritegeliku sõja seost Ukrainaga, selle usuvabaduse ja mitmekesisusega. Teisest küljest muudab vaimustus vene õigeusu vastu lääne teoloogidest, filosoofidest ja poliitikutest kuradi eestkõnelejad ja naiivsed sõjakaaslased.

Isegi läänesõja ajal ilmub jätkuvalt arvukalt raamatuid õigeusu imelisest taassünnist Venemaal. Kas poleks aeg tunnistada, et õigeusu taaselustamist ei toimunud? Aga mis juhtus? Toimus huvi õigeusu vastu, kuid toimus ka õigeusu enda elavnemine. Huvi kiriku vastu elavnes, kuid kiriku elavnemist ei toimunud. Vene riikluses toimusid mutatsioonid, mille käigus püstitati õigeusu kirikule uued ja ambitsioonikamad ülesanded. Nüüd ei valvanud ta mitte templiruumi ega usuelu rangelt määratletud nišši. Nüüd pidi ta pühitsema, õigustama ja õnnistama “Vene maailma” agressiivset laienemist – vastutasuks teatud privileegide eest ja võib-olla isegi ilma preemiateta, lihtsalt elude päästmise nimel.

Tasub meenutada, et Vene õigeusu kirik oli oma ajaloo algusest peale riigi tihedast embusest muserdatud. Sellest on jäänud alles, vaid selle nimi. Tegelikult on see üks KGB osakondadest, ükskõik, kuidas te seda ei nimetaks.

Kui nad räägivad, et Ukrainas piiratakse vene õigeusu vabadust, väljendavad nad täielikku mõistmatust sellest, kuidas see õigeusu vorm on seotud Vene riigi ja selle kuritegeliku poliitikaga. Sellel usuorganisatsioonil ei ole riigivabadust ega sõltumatust otsuste tegemisel ja see muudab selle struktuurid sama ohtlikuks kui kõik teised Vene riigi jõustruktuurid. Suveräänse riigina on Ukrainal täielik õigus piirata Vene riigi mõju, mida teostatakse (pseudo)religioossete organisatsioonide varjus.

Nii et Ukraina usuvabaduse olukorra mõistmiseks tuleb lähtuda sellest, et Vene õigeusu kirik ei ole ohver, vaid kaasosaline Vene riigi kriminaalpoliitikas. Vene õigeusu kui ohvri, kelle vabadust tuleb kaitsta, sakraliseerimine pöörab kõik pea peale ja pöörab usuvabaduse nõudmised iseenda vastu. Vene õigeusu kui ehtsa kristluse mütologiseerimine eitab kõigi teiste traditsioonide õigust eksisteerida ja olla vaba. Lääne autorite puhul võib olla tegemist naiivsusega, Vene propagandistide poolt aga sihiliku manipuleerimisega.

Nii või teisiti kahjustab lääne ühiskonna naiivne suhtumine võlts-õigeusku usuvabaduse huve. Võib välja pakkuda üldisema teesi, et religioossuse võltsvormid (mitte sellised armastatud traditsioonilised õudusjutud nagu ilmalikkus-liberalism-sotsialism-postmodernism) on peamine oht religioonile ja usuvabadusele, kuid ma tean, et isegi vabameelsetel Ameerika evangeelsetel protestantidel on sellest raske arusaada.

Mõned aastad tagasi olin ma tahtmatult tunnistajaks sellele, kuidas õigeusu preester õpetas Ameerika Mennoniitide Kolledži üliõpilastele, et tõeline vaimsus jääb püsima ainult Venemaal ja Vene õigeusu kiriku patriarh on maailma kristluse tõeline juht. Tähelepanuväärne on, et see toimus palveks ja Jumala Sõna uurimiseks ette nähtud ajal (Kabeli ajal). Piibli asemel avas kõneleja ühe patriarh Kirilli raamatu ning valgustas õpilasi ja õpetajaid selle ulatuslike tsitaatidega. Kõik mu kolleegid filosoofia ja religiooniuuringute osakonnast olid kuuldust lummatud. Sekulaarse lääne ja sekulariseerunud kristluse pealiskaudsele ja samas ägedale kriitikale vastasid nad kõrvulukustava aplausiga.

Ja nii ei saa selline naiivne ja nõrk läänekristlus tekitada muud kui küsimusi: mis on selles valesti, kus on vahe hea ja kurja vahel, kus on sajandite kogemus ja tarkus, kus on vaimne jõud? Religiooni ajalooliste vormide demütologiseerimine ei saa ega tohi piirduda ainult vene õigeusuga (või nn “vene protestantismiga”), see puudutab teisi kirikuid ja rahvusvahelisi organisatsioone (näiteks Kirikute Maailmanõukogu). Võib-olla just seetõttu eelistab Lääs väljendada muret ilma otsustavaid järeldusi tegemata. Sest vene õigeusu tunnistamine religioossuse võltsvormina sunnib meid esitama endale küsimusi: kuidas oli võimalik meid petta, miks sai meist nii kerge propaganda sihtmärk, kuidas pöördusime lõputute kompromisside teele?

Täna on kätte jõudnud aeg tõdeda, et vene õigeusk on müüdiloome saadus. Kuid selle võlts-õigeusu peeglis näeme naiivse, hoolimatu ja enesega rahuloleva läänekristluse puudujääke. Oma vigade tunnistamine vene õigeusu tajumisel tähendab tunnistada oma osa vastutusest sõja eest ja tunnistada seeläbi oma nõrkust, haavatavust kurjuse ja valede suhtes. Seni ei ole näha näidet nii sügavast sisekaemusest.

Müüt vene õigeusust kui ürgsest, traditsioonilisest, tõelisest ja eksimatust on väljakutse usuvabadusele – nii teistele kirikutele ja konfessioonidele kui ka meie oma koguduseliikmetele, kellest on saanud poliitilise ja militaristliku projekti „Vene maailm” pantvangid. Veelgi enam, see müüt ei ohusta mitte ainult enda ja teiste vabadust, vaid ka usuvabaduse ideed, moonutades seda, viies selle absurdini ja naeruvääristades seda avalikult. Niisiis õnnistab õigeusu kirik Vene armeed Ukraina “vabastamisel” “natsidest”, nimetab sissetungijaid “vabastajateks” ja teeb seeläbi neile järeleandmisi kõigis mõeldavates ja mõeldamatutes kuritegudes. Samas süüdistab ta silmakirjalikult Ukraina võimu kanoonilise õigeusu tagakiusamises. Selles vabadusse tungimises ja vabaduse pilkamises reedab vene õigeusk oma mittekristliku ja kristlusevastase iseloomu.

See seab meid mitmete metodoloogiliste, moraalsete ja teoloogiliste küsimuste ette. Metoodika kohta tuleb veel otsustada, kuidas religioossuse võltsvormidega toime tulla: kas liigitada need “destruktiivseteks kultusteks ja sektideks”, “terroristlikeks organisatsioonideks” (või “terrorismi vaimseteks sponsoriteks”), ülekandes need erakondade või ühiskondlike organisatsioonide kategooriasse või jätta see esialgu erilise märkusega usuorganisatsioonide nimekirja, jälgides hoolikalt nende edasisi mutatsioone? Moraalses mõttes on küsimus usuvabaduse olukorrast Venemaa õigeusu kirikus: kui selle preestrid ise tunnistavad, et neil on seal talumatult raske olla ja nad ei saa midagi muuta, siis mida see ütleb kiriku juhtkonna ja kogu organisatsiooni moraalse iseloomu kohta? Kuidas saab kirik ühiskonnale vabadusest jutlustada, kui selle sees pole vabadust? Teoloogilises plaanis on vaja vastata küsimusele, milline on Vene õigeusu kiriku fenomen evangeeliumiõpetuse, kiriku ajaloolise kogemuse ja eklesioloogia kui kirikut käsitleva teaduse kontekstis. Siin tuleb anda objektiivne hinnang nii uhkelt “õigeusuks” nimetatava kiriku staatusele.

Kuuludes evangeelsete baptistikristlaste vaimsesse traditsiooni, kes hindasid ennekõike isiklikke suhteid Jumalaga, Jumala Sõna autoriteeti ja südametunnistuse vabadust, jõudsin juba ammu järeldusele, et vene õigeusk ei väärtusta midagi sellist ja seetõttu pole tal mingeid märke kiriklikkusest. Asjaolu, et seal on eraldi elavad preestrid ja kogukonnad, ei muuda üldmuljet suremusest ja usust taganemisest. Sellist hinnangut võib nimetada subjektiivseks arvamuseks ja sellega ei tasu arvestada. Kuid vene õigeusu suhtumine usuvabadusse on ühiskondlikult nähtav ja järjekindel sallimatuse ilming, mis räägib palju. Sõda Ukrainas on jätk vabadussõjale, mida Vene õigeusk on pidanud oma ajaloo algusest peale. Ja see valmisolek mitte ainult jutlustada vabaduse vastu, vaid ka õnnistada neid, kes tapavad vabadust ja vabu inimesi, reedab vene õigeusu võltsiseloomu ja paneb ta vastutama sõja eest.

Autor – Mihhail Tšerenkov / cherenkoff.blogspot.com

Allikas: https://ieshua.org/fejkovye-formy-pravoslaviya-kak-vyzov-religoznoj-svobode.htm