Olge Armulised Nende Vastu, Kes Kahtlevad

Kui üksteist jüngrit nägid Jeesust pärast Tema ülestõusmist ja võtsid Temalt vastu suure misjonikäsu, siis Matteuse sõnade kohaselt, “Ja kui nad Teda nägid, kummardasid nad Teda, mõned olid aga kahevahel. ” (Matteuse 28:17).

Kas olete üllatunud, et mõned jüngrid, olles sellise ebahariliku nähtuse tunnistajad, kahtlesid? See reaktsioon üllatab mind, kuid pean seda ka väga mõistlikuks. See võib meid ka lohutada, kui meie ise või meie vennad ja õed annavad endast parima, et kahtlustest üle saada, sest me oleme sellises heas seltskonnas.

Kreeka keelne sõna, mida tõlgitakse siin kui “kahtlus” (distazō), viitab sageli kõhklusele, otsustamatusele, ebakindlusele – üldisele seisundile, mil puudub piisav enesekindlus. Mis ajendas mõnda jüngrit sellel Galilea mäel kõhklema? Matteus sellele küsimusele ei vasta ja minu arust ilmutab ta selle läbi Jumala halastust meie vastu. Usun, et iga kõhkleja kahtlused olid erineval tasemel, sõltuvalt tema kogemusest ja temperamendist. Piisab, kui öelda, et kummalised kohtumised ülestõusnud Jumala Pojaga ja Tema missiooni ulatus erinesid nende varasematest ideedest ja tavalise elu kogemusest nii palju, et iga normaalse inimese jaoks oleks see tundunud ebareaalsena. Oleks imelik, kui keegi ei kahtleks.

Kahtlevad Jüngrid

Teadlased vaidlevad selle üle, kas üheteistkümnest õpilasest oli üks, kes kahtles või olid kahtlejad üksnes laiema jüngrite rühma seas, kes saatsid ühtteist apostlit Galileasse. Näib, et tekst osutab üheteistkümnele, kuid see ei oma tegelikult tähtsust. Paasapühal ja pärast seda oli kahtlejaid nii üheteistkümne jüngri seas kui ka laiemas jüngrite rühmas.

Me teame, et Toomas keeldus uskumast Jeesuse ülestõusmisse, enne kui nägi Teda oma silmaga (Johannese 20: 25-29). Me teame, et mõned üheteistkümnest jüngrist suutsid vaevu oma silmi uskuda siis, kui ülestõusnud Jeesus nende ette ilmus (Luuka 24: 36-43). Ja me teame, et osa laiemast jüngrite grupist kahtles ülestõusmisuudistes (Luuka 24: 13-34).

Märkimisväärne ja lohutav on minu arvates tõsiasi, et mõned Jeesuse esimestest jüngritest, kes isiklikult nii palju nägid ja kuulsid, kahtlesid selles. Siis pole üllatav, et mõni meist kogeb kõhklusi, otsustamatust, ebakindlust – kahtlusi – selles, et see, mida oleme näinud, kuulnud ja kogenud, on tõsi.

Sellepärast olen ma nii tänulik Jeesuse vennale Juudale, kes kirjutas: “Halastage nende peale, kes kõhklevad” (Juuda 22, RBO tõlge)

Juuda Halastus

Juuda lühike kiri on peamiselt kaine hoiatus valeõpetajate eest. Samamoodi nagu on Johannese kirjades, teises Peetruse kirjas ​​ja heebrealastele kirjutatud kirjas soovib ka Juuda, et me suhtuksime tõsiselt nende pöörasusse ja evangeeliumist lahkumisse ning jääksime ustavaks.

Kuid lõpetades oma sõnumit, ütleb ta: “Halastage nende peale, kes kõhklevad.” Juuda kasutab kreeka keelset sõna diakrinō, mis tähendab kõhklemist, otsustamatust või ühe sõnaraamatu tõlkes “olema iseendaga vastuolus”. Teisisõnu, halastage nende peale, kes võitlevad selle nimel, et teha õige valik. Ärge neid rõhuge ega mõistke nende üle kohut; pigem aidake neid.

Ma arvan, et Juuda mäletas, kuidas Jeesus kord tema peale halastas. Sest oli aeg, kus ta ise kahtles oma venna jumalikes väidetes ja mingil hetkel Jeesus aitas teda (Jh 7: 5). On palju teisi näiteid selle kohta, kuidas Jeesus oli kahtlejate vastu halastav.

Jeesuse Mitmekülgne Halastus

Uus Testament kasutab sõna “kahtlus” kirjeldamiseks mitmeid erinevaid kreeka keelseid sõnu, sest mitte kõik kahtlused pole ühesugused ja mitte kõik kahtlejad pole sarnased. Seetõttu ei halastata kahtlejate peale ka alati ühtemoodi. Mõnel juhul on vaja kannatlikkust, kaastundlikku mõistmist ja julgustust. Teistel juhtudel kasutatakse manitsust või isegi etteheidet. Seetõttu me näeme kuidas Jeesus suhtub erinevalt kahtlejatesse.

Ristija Johannes

Matteuse 11: 2–6 näeme liigutavat näidet sellest kui lahkelt Jeesus kohtles ootamatut kahtlejat, Ristija Johannest. Jumal paljastas Johannesele Jeesuse isiku juba tema ema üsas (Luuka 1:41), aga ka spetsiaalse ilmutuse kaudu (Johannese 1: 29–34). Ent olles Heroodese vanglas vangistuses, teades arvatavasti, et teda ei jäeta ellu, ja olles tõenäoliselt märkimisväärse vaimse rõhumise all, kahtles Johannes, kas ta ei olnud eksinud oma eelkäija kutsumises. Niisiis, saatis ta oma jüngrid Jeesuselt küsima: “Kas sina oled see, kes peaks tulema, või jääme ootama teist?” (Matteuse 11: 3).

Jeesuse vastus oli täis halastavat headust, mille eesmärk oli tugevdada Johannese usku tema viimastel rasketel päevadel. Jeesus ei murra rudjutud roogu katki (Matteuse 12:20). Ta teab, kuidas õrnalt toime tulla kahtlustega, mis meid vallutavad, meie kannatuste ja eraldatuse pimeduses.

Peetrus

Matteuse 14:28–33 reageerib Jeesus teistsugust liiki kahtlusele teistsuguse halastusega. Peetrus näitas äsja hämmastavat usku Jeesusesse, olles roninud paadist välja, et minna mööda märatsevat merd. Kuid Jeesuse poole teel olles mõistis Peetrus, kui uskumatu see kõik oli – inimesed ei kõnni vee peal!

Peetrus kaotas usu Jeesuse väesse ja Issand lasi tal hakata vajuma. See ajendas Peetrust hüüdma: “Issand, päästa mind” (Matteuse 14:30). Jeesus tegigi seda, ise samal ajal Peetrust noomides: “Nõdrausuline! Miks sa kahtlesid?” (Matteuse 14:31). Jeesus vastas halastava pettumusega, mille eesmärk oli näidata Peetrusele (ja teistele jüngritele), kui ohtlik on alistada usaldus Sõna vastu selle maailma võimu alla (mis väljendus tema hirmus). Ta teab, kuidas kindlalt toime tulla kahtlustega, mis meid elutormides tabavad, nõudes meilt keskendunud ja püsivat usku.

Toomas

Kõige kuulsam lugu Jeesusest ja Tema kahtlevast jüngrist on kindlasti kirjeldatud Johannese 20: 24–29. Kui Toomas kuulis, et ülejäänud kümme jüngrit nägid ülestõusnud Jeesust, kuid tema ei näinud, ütles ta neile: „Kui ma ei näe Tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt Tema külje sisse, ei usu ma mitte!” (Johannese 20:25). Me võime ainult aimata, mida Toomas mõtles, kuid tema kahtlused erinevad Ristija Johannese ja Peetruse kahtlustest. Siin näeme skeptilisi kahtlusi kristluse keskse tõe vastu. Ta kahtleb Jeesuse sõnades ja ennustustes Enda kohta – pealtnägijate sõnades, keda ta isiklikult tundis.

Jeesus viivitas halastusega – Ta lubas Toomasel veeta oma uskmatuses kaheksa õnnetut, üksildast ja võib-olla isegi kohutavat päeva. Ja alles siis, kui kätte jõudis õige aeg, ilmus Jeesus tema juurde ja ütles: „Ära ole uskmatu, vaid usklik” (Johannese 20:27). Ta teab, millal ja kui kaua tuleb meie kahtlustele vaikimisega reageerida juhul, kui me mingil põhjusel ülendame oma tarkust Jumala omast kõrgemale (1Kr 1:25).

Kahtluste Poolt Allutatud

Ma vaatlen kahtluse küsimust mitte erapooletu vaatlejana, vaid kui see, kes on kahtluste laia spektriga hästi kursis, kaasa arvatud nendega, mida on kirjeldatud ülaltoodud kolmes näites. Ja ma usun, et olen vastusena oma mitmesugustele kahtlustele saanud kogeda Jeesuse halastavat julgustust, Tema armulist noomitust ja halastavat vaikust.

Teatud mõttes olen kiindunud kahtlustesse. Osalt seetõttu, et sarnaselt teiega olen ka mina inimene, kellel on mõistlik, kuid eksimustele kalduv võime ratsionaalselt ja loogiliselt analüüsida; elades maailmas, mis on täis tõe vastu seisvat ebakindlust, vigu ja pettust ning olles sunnitud pidevalt tegema vahet, kus on tõde ja kus mitte. See pole lihtne.

Osalt seetõttu, et olen loodud tundliku südametunnistusega, mis seab kergesti kahtluse alla minu vaatepunkti ja tegude õigsuse. Olen olnud selline niikaua kui end mäletan. Seetõttu olen tuttav merelainetega, mis on “tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud”, mille kohta Jakoobus meid hoiatab (Jakoobuse 1: 6). Tema hoiatus, nagu ka teiste apostlite hoiatus, on hästi läbi mõeldud ja ma olen talle tema tõsiduse eest tänulik.

Kuid ma olen ka tänulik, et Jaakobuse vend Juuda lisas oma hea pastoraalse sõna neile, kes kahtlesid ja neile, kes neid juhendavad: „Ole halastav neile, kes kõhklevad” (Juuda 22, RBO tõlge). Ja ma olen tänulik halastuse eri vormide eest, mida Jeesus kahtlejate vastu kasutas.

Meie Halastus

Usuvõitlus on raske. Kahtlus, mis tahes kujul, on osa sellest raskest võitlusest. Kahtlused on usule ohtlikud ja mingil määral usklikele vajalik kogemus ajal kui „pühadele kord antud usk ” on pidevate rünnakute all (Juuda 3) ning neid tulistatakse hästi sihitud “tulikuumade nooltega” (Efeslastele 6:16), seda siis kui usklikud näevad oma parimatel päevadel ainult “aimamisi nagu peeglist” ja tunnetavad ainult “poolikult” (1Kr 13:12). Halvimatel päevadel võib see peegel neile tunduda väga tuhm. Olgem siis halastavad nende suhtes, kes kahtlevad. Ärge rõhuge neid ega mõistke hukka. Õppigem Jeesuselt, et halastus reageerib erinevat tüüpi kahtlustele erinevatel viisidel – kuid see ei rõhu ega mõista kunagi hukka. Ja olgem ettevaatlikud, „palvetagem Pühas Vaimus“, et saaksime „hoida [ennast ja teisi] Jumala armastuses“ (Juuda 20–21).

Autor — John Blum / © 2019 Desiring God Foundation. Website: desiringGod.org

Allikas: http://ieshua.org/budte-miloserdny-k-tem-kto-kolebletsya.htm