Lapselik usaldus Jumala vastu.
Issand, mu süda ei ole kõrk ega ole mu silmad uhked, ja ma ei nõua asju, mis mulle on liiga suured ja imelised.
Eks ma ole oma hinge taltsutanud ja vaigistanud?
Otsekui võõrutatud laps ema juures, otsekui võõrutatud laps on mu hing minus.
Iisrael, looda Issanda peale nüüd ja igavesti!
— Psalm 131
Psalmis 131 on ainult kolm salmi, kuid need on nii rikkad. Taavet laulis Issandale: „Mu süda ei ole kõrk. …Eks ma ole oma hinge taltsutanud ja vaigistanud? Otsekui võõrutatud laps ema juures,” (s 1-2). Heebreakeelne sõna, mis on tõlgitud kui “vaigistatud”, “damam”, tähendab ka “hukkama” või “hävitama”.
Mulle meeldib sõna damam juures selle jõhker ausus. Kui Taavet tundis uhkust kerkivat tema südames, kui ta tahtis kahtluse alla seada Jumala viise, kui ta tahtis vihastada, sest ta ei näinud, mida Jumal teeb, siis pidi ta selle uhkuse surmama. Ta pidi selle hävitama. Ja kas see pole kristlase elu eesmärk? Kas sureme vajadusele oma elu mõista ja juhtida ning selle asemel langeme vabalt ellu, mis on täielikult Jumalale alistunud?
Apostel Paulus ütles kirjas galaatlastele, et need, kes kuuluvad Kristusele Jeesusele, on risti löönud liha koos tema kirgede ja himudega (5:24). Endale surra on toores ja valus. Mõnikord on meil vaja end kokku võtta, et öelda ei asjadele, mida meie liha ihkab. Kuid see on Kristuse jüngri kutse. Iga päev peame oma risti üles võtma, oma liha salgama ja oma Issandat järgima.
Kuid Jumal ei kutsu meid surema lihtsalt selleks, et surra. Ta teab, et iga valikuga, mille me teeme, et oma liha surmata, muutume Jumalale elavamaks Kristuses Jeesuses (vt Roomlastele 6:11). Ja elu Kristuses on palju-palju parem kui võltsingud, mida see maailm meile pakub.
Kas olete täna hädas uhkusega, mis nõuab mõistmist? Nagu Taavet, valige selle asemel usalduse tee. Rahunege Issanda ees, surmates oma soovi kontrollida teid koormavaid olukordi.
Kas te usaldate Jumalat isegi siis, kui Ta ei selgita, mida Ta teeb, teades, et Ta on hea, armastav ja ustav?
Allikas: Believing at Midnight
