Rosh Hashanah (uusaasta), mida Piiblis tuntakse Yom Truah (pasunate pühana, aga tegelikult pasunapäevana), on esimene sügispüha. Lapsena tähistasin seda päeva nagu tuhanded teised juudid, käies oma sünagoogi koosolekutel ja veetes päeva pühalikus palves. Alustasime õhtuse jumalateenistusega, millele järgnes hommikune jumalateenistus, mida vaevalt sai hommikuseks jumalateenistuseks nimetada, kuna see kestis lõunani. Minu lapsepõlvemälestused Rosh Hashanah jumalateenistustest on minu mällu talletatud karpi koos paljude teiste traumeerivate sündmustega mu nooruspõlves.
Võite küsida, miks? Esiteks peeti kogu jumalateenistus heebrea keeles ja lapsena sain heebrea keelest vähe aru. Sain kõigiga koos palveid lugeda, sest kuigi ma heebrea keelest aru ei saanud, lugesin ma heebrea keelt hästi, mis võimaldas mul korrata ja hääldada tuhandeid sõnu, millest ma aru ei saanud, nagu paljud teised sünagoogi inimesed (enamik ei saanud aru sõnadest, mida me hääldasime). Teiseks oli rabi sõnum alati kahetsuse ja meeleparanduse teemal, mis tegelikult ei olnud laste huvide nimekirjas kaks peamist teemat. Kolmandaks oli teenistus äärmiselt igav, pannes väikesed lapsed end magama kiigutama, mida mu vanemad ja vanavanemad teravalt taunisid. Mul on siiani kõrvades kohti, mis nii sagedast pigistamisest ikka veel hellad. Neljandaks olid jumalateenistused pikad. Kui Batman suutis Gotham City poole tunniga päästa, siis miks kulus Jumalal oma rahva päästmiseks terve päev? Viies ja halvim asi selle jumalateenistuse juures oli see, et see kõik viis kuni Yom Kippurini (lepituspäev), mis oli veelgi pikem jumalateenistus.
Lapsena oli Rosh Hashanah jumalateenistuse ainus tõeliselt päästev osa šofari heli – see peaaegu maagiline instrument, mida jumalateenistuse ajal puhuti 100 korda. Iga laps, keda ma teadsin, tahtis õppida, kuidas sellest sarvest sama võimsat heli puhuda. 19-aastaselt hakkasin ma uskuma Ješuasse (Jeesusse) kui oma Messiasse ja hakkasin Piiblit vaatama läbi prohvetikuulutuse. Ja ma mõistsin, et kuigi kõik teised Rosh Hashana komponendid olid minu jaoks usklikuna palju olulisemad kui lapsena, olid just need palved ja meeleparandussõnad need, mis olid Jumala rahva elu ja südame jaoks üliolulised. Lõppkokkuvõttes osutus minu järeldus teenistuse päästvama osa kohta õigeks, kuigi mitte sel põhjusel, mis mulle lapsepõlves nii tundus.
Ülaltoodu mõistmiseks lubage mul selgitada veel kahte asja. Esiteks, pärast Rosh Hashanah ja Jom Kippuri vaatlemist ning pärast mitmepäevast kahetsus- ja meeleparanduspalve lugemist lahkusid need samad juudid nendelt jumalateenistustelt, uskumata, et nad on Jumala ees õiges seisus. Neil oli vaid pisut lootust, et nende nimed on kirjutatud Eluraamatusse. Pärast mitut päeva palvetamist ja paastumist nendel määratud kellaaegadel lahkusime mina ja kõik teised juudid neilt jumalateenistustelt, teadmata oma staatust Jumala ees. Just see hämar staatus oli judaismis kõige hävitavam. Usun, et üks põhjusi, miks juudid sellise vaimse rahutusega lahkuvad, on see, et päeva fookus on nihkunud Yom Truah’lt Rosh Hashanah’le ja päev on muutunud rohkem ajaperioodiks kui šofari heli kuulmiseks. Tahaksin teile meelde tuletada, nagu ma eespool ütlesin, et sõnad Yom Truah tähendavad sõna otseses mõttes heli päeva. Šofari heli ei nimetata muusikaks, seda nimetatakse šofari hääleks. Alles siis, kui ma Ješuasse uskusin, mõistsin nende päevade tähendust ja seda, mis on aja jooksul minu rahva jaoks tõlkes kaduma läinud, eriti pärast templi hävitamist. Lugesin selle kohta 1. Tessalooniklastele 4:16-18:
„Sest Issand ise laskub taevast alla kuulutuse, peaingli hääle ja Jumala šofariga ning Kristuses surnud tõusevad üles esimesena; siis meid, kes jääme ellu, püütakse koos nendega pilvedesse, et kohtuda Issandaga õhus, ja nii oleme alati koos Issandaga. Nii et julgustage üksteist nende sõnadega” (sõna sõnaline tõlge inglise keelest).
Nüüd selgus määratud aja põhjus ning mu mure ja kartus, et mu nime ei leia Eluraamatust, haihtus igaveseks. Selle päeva eesmärk ei ole lihtsalt see, et me hakkaksime lugema kümmet aukartuse päeva – meeleparanduse ja hinge uuendamise perioodi. Selle päeva eesmärk oli valmistada meie süda ette Jumala häält kuulma. Tuleme tagasi esimese kirjakoha juurde, mis räägib mehest, kes kuulis Jumala häält. Avame 1. Moosese 3:8-10:
„Ja nad kuulsid Adonai Elohimi häält, kes kõndis jahedal päeval paradiisis; Aadam ja tema naine peitsid end Adonai Elohimi eest paradiisipuude vahele. Ja Adonai Elohim hüüdis Aadamale ja ütles talle: “Kus sa oled?” Ta ütles: “Ma kuulsin su häält paradiisis ja Ma kartsin, sest olin alasti, ja peitsin end”” (sõnasõnaline tõlge inglise keelest).
Nendes salmides olid Aadam ja Eeva juba pattu teinud ning nende silmad avanesid ja nad nägid oma patte. Nende vastus näitab meeleparandust; nad valmistasid viigilehtedest kohe riideid, et katta oma alastiolekut. Just sel meeleparanduse hetkel kuulsid nad Jumala “häält”, mis neid kutsus. Pärast pattu ja meeleparandust kuulsid nad Jumala häält. Ühel päeval kuuleme sama heli, kui Ješua naaseb oma pruudi järele: kõigi nende järele, kes on end ette valmistanud. Kui Ta naaseb, kuulevad kõik need, kes uskusid ja meelt parandasid, nagu Aadam ja Eeva, Tema häält, sest nende nimed on kirjutatud Eluraamatusse. Seetõttu pani Paulus kirja need võimsad sõnad 1. Tessalooniklastele 4:18: “Seepärast julgustage üksteist nende sõnadega.”
Nüüd mõistan, et Rosh Hashana kõige päästvam osa ei ole uue aasta tulek, vaid võimalus neile, kes on Talle poolt lunastatud, valmistuda selleks päevaks, mil nad kuulevad Tema häält. Seetõttu julgustage üksteist nende sõnadega.
Autor Eric Tokayer / news.kehila.org
Allikas: https://ieshua.org/samaya-spasitelnaya-chast-rosh-ha-shana-eto-ne-rosh-ha-shana.htm