Kui mu tütar Eliana oli 6-aastane, siis kirjutasin talle hällilaulu, mis sisaldas järgmisi sõnu:
Sina, Eliana, tuleta mulle iga päev meelde,
Et Jumal tõesti vastab meie palvetele.
Ja kuigi öö saabub ja me ei näe midagi
toob Ta valgust, kui saabub aeg sinu ja minu jaoks.
Need neli rida on minu jaoks täis sügavat tähendust. Ma saan neid harva ilma nutmata laulda. Need viitavad pikale perioodile, mida kristlased nimetavad vaimseks pimeduseks ehk hinge pimedaks ööks või usukriisiks, mida kogesin aasta enne Eliana sündi.
Kuna ma rääkisin seda lugu üksikasjalikult mitu aastat tagasi, siis ma seda siin ümber jutustama ei hakka. Siiski tahan ma rääkida hetkest, mil Jumal tõi mu öösse valguse, sest see oli muutlik hetk, mil kogesin Taaveti Psalmis 139 kirjeldatud piiblitõde:
“Ja kui ma ütleksin:
„Katku mind pimedus
ja valgus mu ümber saagu ööks!”,
siis pimedus ei oleks pime Sinu ees,
vaid öö oleks nagu päev,
pimedus oleks otsekui valgus.” (Ps 139:11-12)
Ma ütlen, et see oli muutev hetk, mitte ainult sellepärast, et valgus tungis läbi minu pimeduse, vaid ka seetõttu, et see tõi minuni poeetilise mõtte Taavetist: isegi kui “valgus meis on öö” ja me kaotame erinevatel põhjustel Jumala silmist, siis ei tähenda see seda, et Valgus kaob. Sel hetkel tundsin, et Jumal on tõeliselt ustav oma lubaduses olla meiega, kui läbime surma varju oru (Ps 23:4), olenemata sellest, kas me näeme Teda või mitte.
Kuigi öö tuleb
Ühel 1997. aasta kevadisel päeval, põhjustel, mis on liiga keerukad ja segavad, et seda praegu kirjeldada, tumenes äkitselt Jumal, kes oli minu nooruspõlvest alates olnud minu maailma päike, minu vaimse nägemuse taevas. Kaotasin täielikult võime Teda tajuda. Mind kattis eksistentsiaalne pimedus; valgus ümberringi sai ööks (Psalm 139:11). Ja minu usk oli läbimas täielikku kriisi.
See õudne kogemus oli mulle võõras. Kuid kui ma meeletult Piiblis ja teistes raamatutes vastuseid otsisin, siis sai mulle kiiresti selgeks, et see kogemus polnud Pühakirja pühadele võõras.
Mõnes mõttes oleks see pidanud mulle selgeks saama juba enne selle kriisi saabumist, arvestades, kui sageli ma lugesin psalmides, Iiobis, Kogujas, Nutulauludes jm kirjeldusi minu omaga sarnastest pimedatest öödest. Kuid teisest küljest on selge, miks see nii ei olnud. Kuni me isiklikult ei koge selliseid segavaid varjutusi (ja nendega tavaliselt kaasnevaid rahutukstegevaid kahtlusi), on peaaegu võimatu ette kujutada, mis on “pimedus ilma valguseta” (Nutulaulud 3:2).
Nii leidsin end kõndimas “surma varju orus” (Ps 23:4). Palvetasin koos esralase Heemaniga: „Sina oled mind pannud kõige sügavamasse hauda, pimedasse paika, suurtesse sügavustesse.” (Ps 88:7). Avastasin end koos Taavetiga meeleheitest nutmas:
“Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad. Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga Sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.” (Ps 22:2-3)
Ja ma mõtlesin, milline mõõtmatu pimedus kattis Jeesust, kui Ta selle meeleheitliku hüüde endast välja lasi.
Püha Vaim kasutas minu pimedust, et näidata elavalt Piibli selgeid tõendeid, et erinevatel ja väga mõjuvatel põhjustel määrab Jumal mõnikord murettekitavaid pimedaid öid, mida Tema lapsed kogevad lunastamise eesmärgil. Ja Jumal näitas neid tunnistusi Pühakirjast, et aidata minusugustel “mitte hoiduda tulisest katsumusest… nagu sünniks mulle midagi võõrast,” (1. Peetruse 4:12). Nende kogemus andis mulle koordinaatide süsteemi, kui proovisin pimedas navigeerida.
Ja me ei näe
Navigeerimisest sai tol ajal minu jaoks kasulik metafoor. Et selgitada, mida ma mõtlen, paneme Taaveti kirjelduse vaimsest pimedusest laiemasse konteksti:
„Kuhu ma võiksin minna Su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin Su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled Sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, Sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi Su käsi juhataks mind ja Su parem käsi haaraks minust kinni. Ja kui ma ütleksin: „Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!”, siis pimedus ei oleks pime Sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus.” (Psalm 139:7-12)
Taavet ütleb kaunis luules, et olenemata sellest, kas ta läheb Jumala kotta või surnute majja, kus päike tõuseb või kuhu loojub, Jumal on seal temaga. Ja kui me laiendame oma objektiivi ja lülitame sisse Psalm 139:1-6, kuuleme Taavetit ütlemas, et Jumal pole mitte ainult temaga, vaid Jumal tunneb teda täielikult. Jumal teab kõiki Taaveti teid, isegi tema mõtteid. Kui Taavet on nii pimedas kohas, et tundub, et Jumalat pole seal, on Ta täielikult temaga ja tunneb teda täielikult. Sest Jumala jaoks pole sellist asja nagu pimedus.
Teoloogiline seminar “Erinevad katsumused”
Miks võis Taavet teha nii sügavaid teoloogilisi avaldusi? Sellepärast, et ta sai teoloogilise hariduse “Mitmesuguste katsumuste” seminaris (Jk 1:2), kus ta läbis selliseid kursusi nagu “palju ohte, püüniseid ja lõkse” – ja vaimulik pimedus. Ta tegeles teoloogiaga, nii nagu sõltuks sellest tema elu.
Seetõttu, kui Taavet rõõmustas Jumala pideva teadmise ja juhatava ligiolu üle, isegi kui teda tabas sügav pimedus, siis ei kirjutanud ta poeetilisi ridu mõnest romantilisest ideaalist; ta rääkis kogetud reaalsusest. Raske kogemus õpetas teda oma elus orienteeruma, usaldades Jumala usaldusväärseid tõotusi, mitte oma ebausaldusväärseid tajusid ja emotsioone – eriti pimedas.
Mäletan mõtet “lenda instrumentide järgi”, kui püüdsin mõistatada, kuidas märatsevas pimeduses navigeerida. Kui piloodid lendavad lennukitega tihedatesse tumedatesse pilvedesse, siis kaotavad nad igasuguse suunataju. Järsku ei saa nad enam usaldada usaldusväärseid harjumuspäraseid aistinguid, sest neile võib tunduda, et nad lendavad horisontaalselt ja otse, kuigi tegelikult liiguvad nad järk-järgult maapinna poole. Ellujäämine selles olukorras sõltub lennuki navigatsiooniseadmete näitude usaldamisest, mitte sellest, mida nende tunded ja emotsioonid neile räägivad. Nad peavad lendama instrumentide näidikute põhjal.
Seda õppis Taavet usu vallas – ja ka meie peame selle ära õppima. Üks raskemaid ja väärtuslikumaid õppetunde, mida me tormilistel ja pimedatel vaimsetel öödel saame, on usaldada seda, mida Jumala lubaduste vahendid meile räägivad, mitte seda, mida meie tunded ja emotsioonid meile räägivad. Sellised ajad sunnivad meid usku rakendama. Seetõttu õppisid nii paljud ustavad Piibli pühad suures meeleheites „käima usus, mitte nägemises” (2. Korintlastele 5:7).
Miks me igatseme valgust
Nii vajalik ja väärtuslik kui ka meile Jumalat pimeduses tundma õppimine ei oleks – et Ta on meiega ja tunneb meid täielikult, kui me midagi ei näe –, soovime siiski täielikult seda tõde kogeda. Me igatseme, et Jumal „valgustaks meie pimedust” (Psalm 18:29), sest „Jumal on valgus ja Temas ei ole pimedust” (1. Johannese 1:5).
Ja nii ma laupäeval, 23. augustil 1997, üksinda kodus, heitsin elutoa põrandale ja anusin (taas) Jumalalt valgust ja päästet. Ma palvetasin millegi väga konkreetse eest: “Issand, kui Sa kuidagi sosistad mulle, et Sa oled ikka veel siin ja ma olen Sinu poeg, ja kogu see pime periood on see, mida Sa lubad oma headel eesmärkidel. Ma arvan, et suudan siis kõigest läbi minna. Kõik, mida ma vajan ja palun, on, et Sa sosistaksid mulle, et ma olen Sinu poeg!”
Ja Jumal vastas. Ta vastas nii, et kõik minu sisemise skeptiku katse seletada seda millegi muuna kui palvevastusena tundub nii uskumatuna, et on ebausutav. Lühidalt, Jumal ei rääkinud kuuldava sosinaga, vaid sõbra kaudu, kes juhatas mind teadmatuses konkreetse Pühakirja lõigu juurde. Ja kui Jumal vastas, tõi Ta mu öösse valguse. Tema valguses nägin taas valgust (Psalm 36:10).
Siis ilmnes selles loos täiesti ootamatult veel üks aspekt, mis muutis selle seletamise keerulisemaks.
Kui tuli aeg
Mõni kuu pärast neid sündmusi rõõmustasime abikaasaga, kui saime teada, et ootame oma teist last. Kui selgus, et tuleb tüdruk, siis hakkasime talle sobivat nime otsima. Lõpuks valisime nimeks Eliana, mis heebrea keeles tähendab “minu Jumal vastab”. Selle nime valisime selle hetke mälestuseks, mil palvele vastati.
Eliana sündis laupäeval, 22. augustil 1998. aastal. Päev pärast tema sündi mõtlesin: “Eelmisel aastal umbes sel ajal vastas Jumal mu palvele.” Siis võtsin välja oma päeviku ja sain aru, et Eliana sündis täpselt 365 päeva pärast seda palvet, aasta hiljem samal laupäeval. Minust käis läbi aukartuse värin ja mu huuled täitusid tänuliku kiitusega.
Jumal ei olnud ustav mitte ainult oma lubadusele süüdata „valgust minu pimeduses” (Psalm 112:4), vaid ka oma tõotusele olla selles pimeduses täielikult minuga, isegi kui ma Teda ei tundnud. Sellepärast, isegi 25 aastat hiljem, teeb see laul mu meele peaaegu iga kord, kui ma seda laulan, härdaks:
Sina, Eliana, tuleta mulle iga päev meelde,
Et Jumal tõesti vastab meie palvetele.
Ja kuigi öö saabub ja me ei näe midagi
Ta toob valguse, kui saabub aeg sinu ja minu jaoks.
Autor: John Bloom / © 2022 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org
Allikas: https://ieshua.org/tvoya-tma-ne-temna-dlya-nego.htm
Mõnikord langeb vaimne pimedus mõne Jumala lapse peale nii intensiivselt ja nii pikaks ajaks, et tavaline kuulekus ei .....
Fred Rogers ütles kunagi kuulsad sõnad: "Otsige abilisi." Mida teha, kui pimedus on liiga pime? Kui valu, lein .....
„Kus on Jumal minu elus? Miks Ta lasi mul saada vigastuse ja nii palju valu kannatada?" Umbes 25-aastane .....
Piibli maailmapildi keskmes on radikaalne äratundmine: kõige õudsem asi, mis kunagi juhtus, oli samas kõige ilusam, mis kunagi .....
Kõigi nende aastate jooksul, mil ma olen Facebooki kasutanud, pole ma kunagi ühtegi sõpra oma sõbralistist eemaldanud... kuni .....
Minu jaoks on sobilik, et sel nädalal toimus päikesevarjutus. Kakskümmend aastat tagasi, 1997. aasta kevadel, kogesin ma Jumala-varjutust. .....