John Marion Walker
Armee Lennukorpuse Reamees 4. klass
35. õhusalga spetsialist
21. jälituseskadrill
Bataani surmamarsis ellujäänu.
Me kõik mäletame jõhkrat rünnakut 7. detsembril 1941.a., kui Jaapani torpeedopommitajad purustasid Hawaii saartel Pearl Harboris asunud USA mereväe laevad, vigastades peaaegu kõiki USA Vaikse ookeani laevastiku laevu ja lennukeid ning andes Jaapanile ajutise kontrolli Vaikse ookeani üle. See tõi endaga kaasa Ameerika osalemise Teises maailmasõjas.
Paljud ameeriklased aga ei mäleta, et Pearl Harbori rünnakuga samal päeval heitsid jaapanlased pomme Filipiinidel paiknevatele USA ja Filipiinide vägedele, hävitades nii nende lennukid kui ka lennuväljad. Nicholsi lennuväli Manilas hävitati täielikult. Kuna USA õhu- ja mereväe laevastik olid Pearl Harboris saanud suure kaotuse osaliseks, siis jäid Filipiinidel asuvad väed abita.
John Walker oli nende ameeriklaste seas, kes saadeti Filipiinidele, kus ta osales viimases rünnakus. John oli juba aastaid varem võtnud Jeesuse oma Päästjana vastu, kuid ei käinud sõja ajal lähedases osaduses Issandaga. Tal oli aga kodus vanem vend, kes oli pastor ja kes seisis kindlalt ja vankumatult usus, et tema noorem vend John naaseb sõjast tervena koju. John meenutas mitmeid juhtumeid, kus ta teadis, et Jumal oli sekkunud Tema heaks, et ta elu päästa. Tänu Jumalale pereliikmete eest, kes vankumatult oma lähedaste kaitse eest palvetavad!
Üks neist jumalikest sekkumistest leidis aset selle Manila rünnaku ajal. USA väed elasid telkides bambusetihnikus. John lamas välivoodil, samal ajal kui sõber kaevas mitme jala kaugusel kaevikut.
“Kolm korda hüüdis ta mu nime,” meenutas John, “nii et kolmandal korral jätsin ma oma võrevoodi ja läksin vaatama, mida ta vajab. Üllataval kombel väitis ta, et ei olnud mind kordagi kutsunud. Kuid enne, kui jõudsime oma vestluse lõpetada, tabas just seda võrevoodit, millel olin lamanud, pomm. Sellest hetkest peale teadsin, et Jumal on minuga.”
Vaatamata sellele, et nende väed olid kohutavas arvulises vähemuses, relvastuse poolest vähemuses ja ilma piisava varustuseta, võitlesid nende väed vapralt, et jaapanlased kuni kibeda lõpuni eemale peletada, kuid lõpuks said jaapanlased neist võitu. Just neil sõja esimestel päevadel, kui Jaapan ilma nähtava põhjuseta ründas, hakkas Johni südames kasvama viha jaapanlaste vastu – viha, mis veel umbes viiskümmend aastat aina kasvas.
John mäletab, et ta saadeti Manilasse P-40 lennukite kuulipildujaid käsitsema, kuid selle asemel leidis ta end koos filipiinlaste 77. jalaväega eesliinil käsitsemas vintpüssi M-1. Tokyo Rose (nimi, mille andsid liitlasväed Vaikse ookeani lõunaosas Teise maailmasõja ajal kõigile naissoost inglise keelt kõnelevatele Jaapani propaganda raadiosaadetele) aitas Jaapani sõjaväge, mõnitades ja demoraliseerides Ameerika vägesid raadio kaudu, tuletades neile nende abitut olukorda meelde ja kuulutades eelseisvat hukatust. Johni sõnul oli see mõne jaoks lõbus, kuid teistele mõjus demoraliseerivalt.
Selle aja jooksul leidis aset järjekordne saatuslik Jumala sekkumine, kui Johnil kästi veoautoga eesliinile sõita. Tal oli valida kahe veoki vahel – parema- ja vasakpoolse rooliga. Ta istus vasakpoolse rooliga veoautosse, kuna oli sellega harjunud. Kuid miski ütles talle: “John, ära võta seda veokit.” Ta lülitas mootori välja ja hüppas teise veokisse. Kohe kui ta maanteele sõitis, hakati tulistama läbi veoki vasaku külje, täpselt sealt poolt, kus ta oleks istunud, kui ta oleks võtnud teise veoki. John mõistis, et Jumal oli teda teist korda päästnud.
Väed olid sunnitud kasutama Esimese maailmasõja aegseid relvi ja laskemoona, mis poole ajast isegi ei töötanud. Neljast granaadist plahvatas ainult üks ja seitsmest müüsri mürsust plahvatas kuus. Korrodeerunud kestad lõhkesid palju kordi kahuritorudes. Teisest küljest varustati jaapanlasi pidevalt värskete vägede, varustuse ja toiduga.
Kuid hoolimata Jaapani eelistest jätkasid Ameerika ja Filipiinide väed võitlust, kuigi nad elasid neljandiku toiduga, üks kord päevas peaaegu viis kuud. See pikenenud konflikt aitas, suurtest probleemidest hoolimata, andis palju vajalikku aega Vaikse ookeani laevastiku ülesehitamiseks USA pealetungiks Vaiksel ookeanil. Kuid 3. aprillil 1942.a. piirasid jaapanlased nad ümber ja täieliku kurnatuseni nõrgenenud Ameerika ja Filipiinide väed ei suutnud enam vaenlase kohutavale pealetungile vastu seista ning olid sunnitud kuus päeva hiljem alistuma.
See oli suurim Ameerika relvajõudude lüüasaamine ajaloos ja seda ei põhjustanud enam kui 75 000 surmani võitlusvalmilt sõdiva sõduri soovid, vaid käsukorraldus, mis anti mõnel juhul ähvardades kaevata sõjakohtusse kohustuste täitmata jätmise pärast. 10. aprillil rivistati need 75 000 vangi neljastesse ridadesse ja alustati sundmarsiga, mis toimus kõige jõhkramates tingimustes.
(2)
Tänapäeval nimetatakse seda marssi Bataani surmamarsiks. Nad marssisid päeval ja öösel peatumata, ilma toidu ja veeta, väga niiskes 115F (45C) temperatuuris. Selle marsi ajal kulusid Johni uued saapad täiesti ära ja ta oli kogu ülejäänud kolme ja poole aasta pikkuse vangistuse aja paljajalu. Sõduritele ei antud riideid ja enne vangistuse lõppemist olid riided tema keha küljest ära mädanenud.
Jaapanlased sõitsid autoga kolonnist mööda, raiudes möödasõidul tääkidega sõjavangide päid maha. Osa mehi lükati vastutulevate veoautode ette – teisi peksid vangistajad relvapäradega. Öösiti viskasid filipiinlased neile suhkruroo varsi, et nad saaksid neid jõu saamiseks närida. Nad viskasid neile ka poncit, midagi leiva sarnast, mis oli valmistatud mesilastest, sealihast ja rohutirtsudest. Vangid murdsid sellest tükke ja jagasid omavahel siis, kui valvurid ei vaadanud. Kui need filipiinlased oleksid vahele jäänud, siis oleks nad tapetud.
Marss ei peatunud, kuid mehed avastasid, et suudavad unes kõndida. Öösel surusid neljases rivis kaks väljaspool olevat meest kahe keskmise mehe külje vastu nii tugevasti, et nad püsisid püsti ja said magada. Siis, kui valvurid ei valvanud, vahetasid nad kohad, et kaks meest, kes külgede peal kõndisid saaksid keskele minna ja samuti magada.
Kui kilomeetrid venisid, langes mehi kurnatusest nagu kärbseid ja nad lasti maha. Kui kaassõdur üritas oma langenud kaaslast aidata, siis ta tapeti. Tee ääres voolas vesi Arteesia kaevudes, kuid kui mees jooksis vee juurde, siis lasti ta kohapeal maha. John kaotas selle marsi ajal sada naela (45 kg) – kuni kaalus kuuskümmend viis naela (29kg) ja sellesse kaalu jäi ta kogu sõjavangina oldud ajaks.
Kui nad Pangpangasse San Fernandos jõudsid, aeti sada või enam vangi korraga I maailmasõjaaegsetesse rongivagunitesse, et nad viia O´Donnell Campi. John oli üks esimesi, kes rongivagunisse aeti, nii et ta sai hingata, pannes oma nina vaguni küljel olevasse väiksesse prakku. Paljud vaguni keskel viibinutest lämbusid ja nad surid püsti seistes, sest kukkumiseks polnud ruumi. O`Donnell Campi tingimused olid isegi rohkem talumatumad kui marss. Veel 30 000 meest suri laagris nälja, haiguste, ebasanitaarsete tingimuste, marsil saadud vigastuste ja Jaapani valvurite jõhkruse tõttu. Neile anti üks riisipall päevas. Laagris oli ainult kaks veetoru ja vesi avati vaid korra päevas, seega hukkus umbes sada meest päevas.
Tervemad mehed pandi haudu kaevama. Mõned väga haiged maeti elusalt, kuid need, kes keeldusid haudade kaevamisest, lasti maha. John ütles, et oli üsna tavaline, et rääkisid kellegagi ja ta langes lause keskel surnuna maha. John teadis, et peab ellujäämiseks laagrist välja saama, nii et kui valvurid palusid vabatahtlikke välistööle, pakkus ta ennast. Kuid iga päevaga muutus viha jaapanlaste vastu Johni südames aina tugevamaks.
6. mail saadeti John Manilasse, et aidata üles ehitada silda, mis asendaks silla, mille USA merejalaväelased olid taandumisel õhku lasknud. Vabatahtlikel võeti keset linna riided seljast ja nad pandi kiires hoovuses üle jõe edasi-tagasi ujuma, lükates ujudes silla jaoks vajalikke palke. Nad kandsid numbriga käepaelu ja neile öeldi, et kui keegi ära põgeneb, siis lastakse ülejäänud maha.
Lõpuks jäi üks mees teadmata kadunuks ja valvuril kästi lasta maha kümme vangi – viis mõlemal pool kadunud mehe numbrit. John oli kuues mees ja kui keegi viiest oleks sel päeval haige olnud, siis oleks John pidanud nende koha sisse võtma. Nad olid sunnitud vaatama, kuidas kümme meest maha lasti. John meenutas valuga, kuidas üks vend vaatas pealt, kuidas tema enda kaksikvend mõrvati.
Pärast teiste sildade ja ajutise lennuvälja ehitamist viidi John uuesti teise kohta üle, seekord Bilibidi vanglasse Manilas. Järgmine kord, kui ta end vabatahtlikuks pakkus, pandi ta Jaapani laevale, mida sõjavangid nimetasid “Põrgu laevaks”. Seal olid tingimused palju hullemad kui surmamarsil ja vangilaagrites. Sellel konkreetsel laeval topiti umbes 1400 vangi lastiruumi, kus nad istusid, ilma et oleksid saanud liikuda. Hukkunud mehed heideti üle parda, samas kui liitlaste allveelaevad uputasid paljud neist laevadest, kuna neid ei märgitud vangilaevadena. John jõudis Hongkongi, siis Formosasse ja lõpuks Tokyosse.
26. jaanuaril 1945.a. viidi John lõppsihtkohta: Wakaseni vangilaagrisse. Paljajalu ja ainult aluspesu väel olid mehed sunnitud kõndima puusani ulatuvas lumes. Mitmed mehed külmusid esimesel ööl surnuks. Seitse kuud töötasid nad plii- ja tsingikaevanduses orjatööl. Ühel päeval kukkus tohutu plaat maha ja vajus ühe mehe jalgadele. Kuus meest tõstsid selle üles ja teised tõmbasid vigastatu välja. Kuid järgmisel päeval, kui kuus meest üritasid seda plaati tõsta, ei suutnud nad seda liigutada.
Selle aja jooksul koges John veel üht paljudest imelistest Jumala sekkumistest, mis päästis taas tema elu. Ta saadeti allmaakaevanduses nii sügavale, kus ei olnud signaale ega evakuatsiooniteid. Kaevandus vajus sel päeval kokku ja John hakkas Jumalaga rääkima, et ta ei taha surra – et kui Jumal ta sealt välja toob, siis ta hakkab Teda teenima. Üleloomulikult näitas Jumal Johnile sellel madalamal tasemel redelit, mida seal varem ei olnud, ja nad suutsid selle abil ohutusse kohta jõuda. Kui valvurid väitsid, et neil ei olnud võimalik välja ronida, siis näitas John neile redelit. Nad ütlesid talle kiiresti, et nemad seda sinna ei pannud ja John vastas: “Ma tean, Jeesus pani!”
Jumal tegi Johnile imesid, kuid kogu selle aja võitles kurat tema elu eest, täites tema hinge üha suurema vihkamisega. Kord ajas Jaapani valvur ta kraavi, kus oli kaks jalga lund, võttis seejärel kuus tolli x kuus tolli (15cm x15cm) suuruse puidutüki ja lõi teda neli korda jõhkralt sellega kõrva nii, et tal rebenes kuulmekile. Selleks ajaks oli Johnis nii palju vihkamist, et ta lubas mehele, et leiab ta üles ja tapab ta, kui selleks võimalus avaneb. Niipea, kui sõda kuulutati lõppenuks, võttis ta püstoli koos kolme padrunisalvega ja jooksis alla valvurit otsima, kuid teda ei olnud võimalik leida. Selle asemel, et rõõmustada selle üle, et sõda on läbi, suutis ta mõelda vaid kättemaksust. Kuid Jumal oli taas sekkunud, hoides teda selle mehe mõrvamisest.
Pärast seda, kui Nagasakile heideti teine aatomipomm, hakkasid ameeriklased 55-gallonilistesse (200 liitristesse) trumlitesse pandud toitu B-29 lennukitelt alla viskama. Kord leidis ta karbi Snickersit ja sõi kõik kakskümmend neli ühe korraga ära. See oli ilmselt teine kord, mil Jumal ta elu päästis. Nii paljude Snickersite söömine korraga pärast üle kolmeaastast nälgimist oleks võinud ta kergesti tappa. Sõda oli lõpuks läbi, kuid 75 000 sõdurist, kes alustasid Bataanist surmamarssi, pääses koju vaid iga kolmas.
John abiellus 1947. aasta veebruaris Carolyn Hardemaniga ja neil oli viis last. Viiskümmend aastat hiljem tundis John tugevat õhutust, et ta peaks minema tagasi Jaapanisse ja aitama seal kirikut ehitada, kuid vihkamine oli ikkagi tema südame vallutanud. Just sel esimesel reisil, pärast seda, kui YWAM-i juht viivitas esimese tööpäeva algusega, nägi Carolyn lõpuks und, milles talle öeldi, et Johnil ei lubata kirikut ehitada enne, kui ta parandab meelt oma südames kantud vihkamise pärast.
Ta ei suutnud end sundida seda tegema enne, kui Jumal rääkis temaga ja ütles: “Sa kas teenid Mind või teenid kuradit.” Kuna Jumal oli Johni tähelepanu haaranud, siis hakkas ka meeleparandus tulema. John ütles: “Iga kord, kui me Jaapanisse läksime, oli vihkamine endiselt olemas. Kuid iga korraga hakkas see vähehaaval hääbuma.”
Seejärel rääkis ta oma viimasel Jaapani-reisil vana mehega ühes kirikus, mille ehitamises ta kaasa aitas, ning kuulis, kuidas temale ja teistele kaasameeriklastele tehtud ülekohtu pärast vabandust paluti – vabandust, mida ta oli nii kaua soovinud kuulda. Sel hetkel hakkas John lõpuks paluma andestust oma südant valitsenud vihkamise pärast.
Sellest ajast peale tundis ta jaapanlasi nähes, et ta peab paluma neilt andestust selle eest, et ta neid aastaid vihkas. Huvitaval kombel oli just Ameerika jaapanlane George (Joe) Sakato, Kongressi Aumedali saaja, kes võitles Ameerika eest Euroopas see, kes andis Johnile üle Purple Heart autasu. Selleks ajaks oli viiskümmend aastat vihkamist tema südamest välja aetud. Neli korda on ta pärast seda koos naisega käinud Jaapanis, viibides igal reisil üheksakümmend päeva ja aidanud ehitada kirikuid.
Autori intervjuu John Walkeriga: „See on üks võimsamaid tunnistusi, mida ma olen kuulnud Jumala muutva väe kohta, mis võimaldab inimesel oma vaenlastele andestada. Kuna elasite aastaid sõjavangina Teises maailmasõjas, siis võite rääkida oma kogemusest. Mida ütleksite sõjaväelasele, kes on hädas andestamatusega, sest teda vaevavad kibedad mälestused vaenlastest, kellega ta võitles, ja meestest, keda ta nägi suremas?”
John vastas: „Sa pead selle Issanda kätte andma, sest kui sa seda ei tee, siis sööb andestamatus sind elusalt. Pead need mälestused Issandale üle andma ja siis Ta juhib ja kaitseb sind.”
Katkend Peggy Joyce Ruthi ja Angelia Ruth Schumi raamatust “Psalm 91. God´s shield of protection. Military edition.”
"Dunkirkist II maailmasõjas on tuua veel üks hea näide. Sellel kohutaval, kuid võidukal 1940. aasta maikuu nädalal, mil .....
Teise maailmasõja pimedamatel tundidel kuulutas kuningas George VI välja riikliku palvepäeva ja kogu Suurbritannia kirikud olid rahvast täis. .....
Kogu Inglismaa oli jahmunud sellest, mis juhtus Dunkirkis II-s maailmasõjas, kui natsid ajasid tuhandeid Briti sõdureid veepiirile lõksu. .....
"Sest Tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel. Kätel nad kannavad sind, et sa .....
Teise maailmasõja ajal õppisid paljud inimesed Issandat tundma ja Teda usaldama. Üks nendest oli inglane, keda hoiti pikka .....
Ta hüüab Mind appi ja Ma vastan temale; Mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, Ma vabastan .....
LT. Kaplan Terry Sponzholz "Christ Firefighters" President, Florida Citrus County. Olime jõudnud Code Two´ga haiglasse (südameinfarkt), kui saime .....
Kas teadsite, et Saalomonil on Piiblis ka teine nimi? Kas teadsite, et jumalikul inspiratsioonil anti talle teine nimi .....