Valelootus või meeleparandus

Pole midagi hullemat kui valelootus.

Parem on usaldada Jumalat ja Tema plaani, kui olla illusioonide kütkes ja elada põhjendamatute ootustega.

Parem kibe tõde kui magus vale.

Parem tundmatus koos Jumalaga kui saatuslik enesekindlus.

Parem on kuulata prohvetite süüdistusi kui petiste meelitusi.

Häda on selles, et isegi seda kõike teades neelame me aegajalt siiski selle magusa sööda alla.

Lõppude lõpuks ütlevad valeprohvetid harva halvasti. Kõige sagedamini mängivad nad inimeste headel lootustel ja lubavad neile kiiret paranemist.

Kogu probleem seisneb sõnas “kiire”.

Valeprohvetid ei tunne Jumala tahet, kuid nad teesklevad end olevat Jumala heade sõnumite käskjalad ja määravad enesekindlalt väga konkreetsed kuupäevad.

Nii ennustab isehakanud prohvet Hananja üsna kiiret vabanemist – kannatage vaid kaks aastat ja kõik saab korda:

„Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Ma murran Paabeli kuninga ikke; kahe aasta pärast toon tagasi sellesse paika kõik Issanda koja anumad, mille Nebukadnetsar, Paabeli kuningas, sellest kohast võttis ja Babülooniasse viis; Ja Juuda kuninga Jekonja, Jojakimi poeg, ja kõik Baabüloni tulnud juutide vangid, toon ma tagasi sinna, ütleb Issand; sest ma murran Paabeli kuninga ikke ”(Jer. 28: 2–4).

Jeremija süngete ennustuste taustal oli see sõna nagu palsam hingele.

Kui Jeremija ütleb, et juudid teenivad Paabeli kuningat seitsekümmend aastat (Jer. 25:11), siis Hananja vähendab karistust kaheks aastaks.

Kes neist on hea ja kes halb?

Keda inimesed armastavad ja keda vihkavad?

Kuid need küsimused pole kaugeltki peamised.

Peamine küsimus on selles, kumb neist tegelikult sai Issandalt sõna ja kes oma sõnad Jumala sõnadena edasi annab.

Lõppude lõpuks ei olnud Jeremijal samuti midagi kiire päästmise vastu. Seetõttu oli tema esimene reaktsioon Hananja valeprohvetlikule ettekuulutusele väga positiivne:

„Prohvet Jeremija ütles: „Aamen! Issand tehku nõnda! Issand kinnitagu su sõnu, mis sa oled prohvetlikult kuulutanud, et Ta toob Paabelist tagasi siia paika Issanda koja riistad ja kõik vangid.” (6).

Kõigil oleks hea meel vangistusest peagi tagasi tulla.

Kuid on üks asi: Issand ei öelnud seda, Issand ei saatnud Hananjat. Kõik katsed vähendada seitsmekümne aastast vangistust kahele on katsed minimeerida Iisraeli rahva poolt Issanda vastu toime pandud kuritegusid.

Me pole patustanud seitsekümmend aastat. Maksimaalselt – kaks aastat. See vaidlus Jumalaga, see arvude erinevus näitab, et prohvetid, preestrid ja tavainimesed olid meeleparandusest kaugel.

Jeremija üritab muuta vestluse valedest lootustest tegelikkuseks,

Ent kuule ometi seda sõna, mis ma räägin sinu kuuldes ja 
kogu rahva kuuldes: Prohvetid, kes on olnud enne mind ja enne sind muistsest peale, on prohvetlikult kuulutanud paljudele maadele ja suurtele kuningriikidele sõda, õnnetust ja katku. Aga prohvet, kes kuulutab rahu, tunnistatakse alles siis prohvetiks, kelle Issand tõesti on läkitanud, kui selle prohveti sõna on täide läinud.(7–9).

Kuid teda ei kuulata. Prohvet Hananja kordab ainult oma sõnu ja sooritab samal ajal trotsliku sümboolse toimingu –

„Siis prohvet Hananja võttis ikke prohvet Jeremija kaelast 
ja murdis katki. Ja Hananja rääkis kogu rahva nähes, öeldes: „Nõnda ütleb Issand: Selsamal kombel murran ma Paabeli kuninga Nebukadnetsari ikke kõigi rahvaste kaelast, enne kui kaks aastat on möödunud.” (10–11).

Need sõnad ja sümboolsed tegevused kutsuvad esile Jumala viha:

“Sa oled murdnud puuikked, aga oled teinud nende asemele raudikked!” (13).

See tähendab, et vastupanijat rahvast ootab veelgi raskem karistus. Ja Hananja ise saab oma tahtmise eest karistada:

„Vaata, ma läkitan sind maa pealt ära. Sel aastal sa sured, sest sa oled kuulutanud taganemist Issandast.” (16).

Ei läinud nii, nagu rahvas soovis ja nagu Hananja ennustas neile, et neile meele järele olla. Kõik juhtus täpselt nii, nagu Jumal ütles.

Inimesed olid aastaid vangistuses ja paljud pole siiani sealt lahkunud.

Ja valeprohvet Hananja suri varsti, samal aastal – hoiatuseks meile kõigile, patuarmastajatele, kes loodame, et küll kõik laabub.

Vale lootused on alati meeleparandusest, alandlikkusest ja korrektsioonidest kallimad.

Kõik, mida petised on võimelised ennustama, on surmaks neile endile ja raudseks ikkeks nende kuulajatele.

Mihhail Cherenkov Cherenkoff Internetis