“… Sest ülevaataja peab Jumala majapidajana olema laitmatu…head armastav” (Tiitusele 1:7-8)
Ajal, mil paljude armastus jaheneb, peaksime peatuma alahinnatud kristlikul voorusel, mis külma käes soojendab.
Mitte ainult ei ole Kristus määranud sellist iseloomujoont aina enam ilmnema kõigis kristlastes, vaid see on kohustatud ilmnema ka koguduse juhtkonnas.
Et oleks selge see, mida Kristus nõuab oma kogudusevanematelt (1. Timoteosele 3:1–8; Tiitusele 1:5–9), siis see, mida Ta nõuab ei ole ainult ametikoha kvalifikatsioon. Pigem on need voorused pidevad igapäevased armuannid, mis on vajalikud koguduse heaks juhtimiseks. Kuid need on ka omadused, mida Kristus kavatseb üha suuremal määral kogu oma Kirikule anda. Vanemad pastorid on karjale eeskujuks (1. Peetruse 5:3). Nad mitte ainult ei tööta selle nimel, et õpetada ja valitseda, toita ja juhtida kogudust, vaid nad modelleerivad meeskonnana kristlikku küpsust, kuhu me loodame, et kõik kristlased arenevad.
Seega oleks vastuolulistel ja lahkarvamusi tekitavatel päevadel väga kasulik, kui mitte paljastav, meeles pidada, et pastorid ei peaks kristlaste ees “võtma end ringkaitsesse” ja “luuke hermeetiliselt kinni lööma”. Pigem peaksime olema heatahtlikud ja heasüdamlikud, küpselt suuremeelsed, „armastama head” (kreeka keelest φιλάγαθον, philʹgathon), nagu kohustab Tiitusele 1:8 koguduse juhte. See on vastupidine sellele, kuidas Paulus kirjeldab viimseid päevi 2. Timoteosele 3:3: „hea põlgajad” (kreeka keeles: ἀφιλάγαθοι – afilágafi).
Mis siis viib sellise „headuse armastamiseni”, milles see ilmneb ja mis sellega kaasneb, et saaksime aru, kas me ise ja meie juhid kehastame seda, mida Kristus kavatses?
1. Uskuge heasse
Esiteks, ärgu jäägu ütlemata, et headuse armastajad sellesse usuvad. Rasketel päevadel usuvad sellised karjased ja kristlased endiselt headusse. Nad teavad, et nende Jumal – kes on headus ise, kogu headuse allikas ja etalon – lõi selle maailma ja nimetas seda heaks. Hea oli alguses ja see on tugevam kui kuri. Ja me teame Kristuses, et mis iganes hävingut kurjus põhjustab, ei ole ühel päeval enam pattu ja surma, mis meile nii haiget teeb (Ilmutuse 21:4) ja hea jääb igavesti, sest see, kes on hea, elab koos oma rahvaga (Ilmutuse 21:3).
Need, kes armastavad head, usuvad, et tõeline hea on vanem, tugevam ja elab üle kurja. Ja ka väljaspool Kirikut, kõige pimedamates paikades, vilgub headuse valgus ikka veel nende jaoks, kellel on silmad, et seda näha. Nad usuvad sellesse ja nad ka otsivad seda.
2. Otsige head
Nendest kristlastest, kes usuvad siiralt headusse, saavad inimesed, kes sellele loodavad. Teades Kristust ja Tema lubadusi, teavad nad, et head asjad on tulemas – see on ainult aja küsimus. Nad ei suuda kaua küünilisust säilitada ega muutuda “väikesteks kanadeks”, kes on närvis, et “taevas nende peale kukub”. Pigem näevad nad praegust hetke koos kogu selle ebakindluse, turbulentsi ja muutustega suurepärase ajana evangeeliumi kuulutamiseks, pöördumise otsimiseks, koguduste rajamiseks ja värske energia süstimiseks ülemaailmsesse missiooni.
Filiplastele 4:8, mis on adresseeritud kogu kirikule, peegeldab hästi eeskuju heast vanemast pastorist oma kogudustele seoses neid ümbritseva uskmatu kogukonnaga:
“Viimaks veel, vennad, mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage.”
Paulus ei tee siin kindlasti üleskutset maailmast taanduda ja eraldada end, et mõelda isoleeritult kristlikke mõtteid. Kommentaatorite Moises Silva (Filiplastele 196–198) ja Gordon Fee (Filiplastele 413–421) sõnul on Pauluse ülesanne kaasata maailm headuse otsinguisse.
Paulus valib verbi arvestage (kreeka keeles λογίζεσθε – logídzesfe, see võib tähendada ka kaaluma), mitte aga, nagu me võiksime arvata, mõelge (kreeka keelest φρονέω – phronʹoʹ). Samuti valib ta kuus omadussõna ja kaks nimisõna, mis on tüüpilisemad esimese sajandi paganlikule ühiskonnale kui kirikule. Koos topeltklausliga “mis iganes” sisaldab see manitsust, kirjutab Fee:
“loodud selleks, et asetada nad tagasi oma maailma, isegi kui nad jäävad sellele maailmale nii mitmel viisil vastupidiseks. . . . Paulus käsib neil mitte niivõrd “mõelda ülevaid mõtteid”, kuivõrd “arvestada” heaga, mida nad on ammu tundnud oma minevikust, kui see on Kristusega kooskõlas.(414–15)”
Vanemad pastorid kui “head armastavad” (Tiitusele 1:8) peaksid olema inimesed, kes näevad maailma realistlike, kuid lootusrikaste silmadega ning suudavad näha head ja osutada sellele isegi siis, kui nad hoiatavad ja lükkavad tagasi patu ja pettuse. Kuid sellised juhid ei ole rahul hea otsimisega. On täiesti loomulik (ja üleloomulik), et nende usk ja lootus heasse paneb neid head vastu võtma ja ise head tegema.
3. Tehke head
Need, kes armastavad head, püüavad „teha head kõigile, eriti aga usukaaslastele!” (Galaatlastele 6:10). Kristlased üldiselt ja vanempastorid eriti peaksid olema sellised inimesed, kes kommentaator Robert Yarbrough sõnade kohaselt “jälgivad innukalt seda, et head asjad õitseksid nii kirikus kui ka väljaspool”; märkides “seost selle pastoraalse omaduse ja “heade tegude” vahel, mis on Tiitusele ja kogudustele mujal kirjades määratud” (“Letters to Timothy and Titus,” 486-87). See ilmneb Pauluse lühikesest kirjast Tiitusele:
- Erinevalt valeõpetajatest, kes ei “…ole ühelegi heale teole kõlblikud.” (1:16), peab Tiitus näitama iseennast “… heade tegude eeskujuna…” (2:7) ja juhtima kogudust selleni, et ta ilmneks “pärisrahvana, kes on innukas headele tegudele.” (2:14).
- Seoses ümbritseva uskmatu ühiskonnaga peaksid kristlased “…olema valmis igale heale teole, kedagi mitte teotama, olema rahupüüdlikud, leebed, osutama kõigi inimeste vastu igapidi tasadust.” (3:1-2). See on kohustus, mille paljud meist tänapäeval täita unustavad.
- Ja kui see ei olnud piisavalt muljetavaldav, jätkab Paulus veelgi jõulisemalt: pastorid rõhutavad evangeeliumi au (3:4-7), “… need, kes on hakanud Jumalat uskuma, olgu hoolsad tegema häid tegusid. See on hea ja inimestele kasulik.” (3:8).
- Lõpuks pange tähele, et Paulus ise ei kiida usku ilma viljakuse pärast muretsemata. Vastupidi, ta ütleb: „Õppigu meiegi omad tegema häid tegusid seal, kus neid tõepoolest on vaja, et nad ei jääks viljata.” (3:14).
- Pastorid ja koos nendega üha enam ka nende kogudused peaksid olema hea tegijad, mitte aga kutsuma end lihtsalt “hea armastajateks” ja selle läbi iseennast petma. Siiras armastus hea vastu paneb nad leidma uusi ideid, tegema uusi algatusi ja tegema head, millest on kasu kõigile, eriti neile, kes usuvad.
Armastage head
Et mitte kokkuvõttes fookust nihutada, pöördugem tagasi erilise verbaalse kontseptsiooni juurde, mida Paulus salmis Tiitusele 1:8 kõrgelt hindab: armastuse juurde. See omadus on teatud südametele omane. Ja John Piper kirjutab neist, “kes armastavad head” kui pastoraalsest kvalifikatsioonist:
“Talle peaks meeldima näha seda, kuidas head tehakse ja ta peaks armastama seda, kui ta on hea tegemisse kaasatud. See on rohkem kui hea tegemine. See on kalduvus ja armastus seda teha. Nendel isiksustel on kirglik iseloom.”
Pole tähtis, kuidas me selgitame, et see mõjutab meid tõeliselt head tegema, mitte olema diivanil lesiv kriitik – tegelik nõue on sisemise inimese seisund: ta armastab head. Ta usub headusesse, otsib seda tõelise lootusega, kiidab ja teeb seda, sest armastab nii häid asju, kui häid inimesi koguduses ja kaugemalgi.
Sellised headuse armastajad ei ole ärrituvad ega kergesti solvuvad. Iseenesest on nad sellised inimesed, kes selgelt kehastavad kristlikku armastust, mis „… on pika meelega, halastav, … ei kadesta, … ei ole ennast täis, ei uhkusta, ei käitu räigelt, ei otsi omakasu, ei ärritu, ei mõtle kurjale, ei rõõmusta ülekohtu üle, vaid rõõmustab tõe üle; katab kõik, usub kõike, loodab kõike, talub kõike” (1Kr 13:4-7) ja kasvab selles. Nad demonstreerivad suuri südameid ja avaraid, tulihingelisi hingi, mis aja jooksul saavad kosutavaks tõendiks patuse üleloomulikust kohtumisest Jumala endaga Kristuses.
Esiteks, armastage head
Hetkedel, mil süda jaheneb, pidage meeles, et vihkamine ei ole kristliku eetika alus. Esiteks oleme need, kes armastavad head, vastavalt Jumala käskudele; ja siis sellise armastuse läbi vihkame õiglaselt kurja. Nagu Scott Swain märgib:
“Eksituse vastand ei ole tõde. See on vastupidine viga. Kirglik nördimus ebatõe pärast ei muuda tõenäoliselt kedagi teist Athanasius “contra mundumiks”. Tõenäoliselt on võimalik sel viisil teha järgmine Apollinaris või Eutyche (kuulsad ketserid).”
Kristlikus elus on ruumi õiglasele vihale. Kuid ta peab järgima õiget “toimingute järjekorda”. Armastus hea vastu tekitab vastavat vastumeelsust kurja vastu. Vihkamine iseenesest ei too kaasa mingeid voorusi, ei intellektuaalseid ega muid.
Seega kuuleme meie päevil taas apostlit. Iga kristlase eesmärk – ja iga pastori nõue – on armastada head.
Autor David Mathis / © 2023 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org
Allikas: https://ieshua.org/lyubyashhie-dobro-vzglyad-nadezhdy-v-isporchennom-mire.htm
Parem on usaldada Jumalat ja Tema plaani, kui hoida end illusioonide vangistuses ja elada põhjendamatute ootustega. Parem kibe .....
Pole midagi hullemat kui valelootus. Parem on usaldada Jumalat ja Tema plaani, kui olla illusioonide kütkes ja elada .....
Kogu maailm on praegu majanduslikus ja vaimses kriisis! Ja iga inimene otsib lohutust ja päästmist probleemidest, mis lihtsalt .....
Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes! .....
Täna elame rohkem kui kunagi varem, maailmas, mille kinnisideeks on arvud. Kaasaegne tehnoloogia on muutnud elu mõõdetavamaks, mõõdetavamaks .....
Kartsin seda artiklit kirjutada mitmel põhjusel. Ma ei tahtnud õigustada ja üheselt deklareerida, et minu lahutus polnud minu .....
Kas olete kuulnud müüti mehest, kes armus oma kujusse? Kui tema marmorjumalanna päikesevalguses säras, naeratas Pygmalion. Mõlemad seisid .....
Amina oli nende seas, kes hukkusid sel suvel Uganda kooli vastu korraldatud šokeerivas rünnakus. Kuid tema surm ei .....