Richard Selzer kirjutas: „Seisan voodi ees, kus lebab noor naine, kelle nägu on äsja opereeritud. Ta suu on halvatusest kõver, lausa klounilik. Väike närvikiud, mis liigutas ta suu lihaseid, on katkenud. Ausõna, olin kirurgina suurimas jumalakartuses ta lihase kallal töötanud. Sellest hoolimata pidin põsest kasvaja kõrvaldamiseks väikese närvikiu läbi lõikama. Naise nooruke abikaasa on ka toas. Ta seisab teisel pool voodit ning paistab, et nad on õhtuse lambi valguses seal omaette, minust eraldi. Kes nad on, küsin eneselt, mees ja minu tehtud viltuse huulega naine, kes vaatavad ja puudutavad teineteist nii heldelt ja aplalt? „Kas mu suu jääbki selliseks?” küsib naine. „Jah,” vastan talle, „nii see jääb. Sest närv on läbi lõigatud.” Ta noogutab ja vaikib. Kuid noormees naeratab, öeldes: „Mulle meeldib nii. See on omamoodi armas.”Äkitselt tean, kes ta on. Ma mõistan ja langetan pilgu. Jumala vaatevinklist ei saa keegi inetu olla. Pikemalt mõtlemata kummardab ta, et suudelda kõverat suud ning ma olen nii lähedal, et võin näha, kuidas ta huuled puudutavad naise omi, näitamaks, et nad võivad ikka suudelda.
Raske haigus, jala amputeerimine või muu vigastus, mis muudab kogu ülejäänud elu, aheldades Sinu või Su lähedase voodisse või ratastooli, võib saada sõnade „heas ja halvas” suurimaks proovikiviks. Sellistel valusatel hetkedel avastame Sõnas peituva tõe: „Armastus ei hääbu kunagi.”
Bob&Debby Gass „Sõna Tänaseks Päevaks”.