Teisel sõjapäeval sai meie kogudus Jumalalt lihtsa sõna: 1. Timoteose 5. peatükk 8. salm. Kuid Jumal pööras selle Sõna tagurpidi.
Mõistsime, et Jumal nõuab meilt ainult seda, mida Ta ise kõigepealt teeb:
„Aga kui keegi ei hoolitse omade ja eriti oma pereliikmete eest, siis ta on usu ära salganud ja on hullem kui uskmatu” (1Timoteosele 5:8).
Siin me ei räägi sellisest hoolitsusest, mis kujutab endast askeldamist, ärevust ja muretsemist. Vastupidi, siin räägime täiuslikust kaitsest ja hoolitsusest kõiges, mis lihtsalt välistab ärevuse, rahutuse, halva rabelemise, mõttetuse ja jumalakartmatud hirmud. Ja mõistsime, et Jumal on see, kes avab meile oma südame: Jumal hoolib ennekõike oma pereliikmetest – oma lastest, nendest, kes on Talle lähedal. Ja see ei tähenda, et Ta ei armasta uskmatuid, ei armasta neid, kes Teda veel ei tunne. Tal on lihtsalt oma pere maa peal.
Järsku muutus see meie jaoks nii reaalseks, et hakkasime seda rääkima, välja kuulutama, et kõigis meie kogudustes, mitte ainult Kiievis, ei juhtu mitte midagi kõigi Jumala lastega, sest me oleme Jumala väga erilise unikaalse kaitse all. Kuidas on lood Jumala lastega teistes kirikutes ja kogudustes? Sama kehtib muidugi ka nende kohta. Kuid selleks, et mõista, mida Jumal kõigile oma lastele annab, tuleb sellesse uskuda, Jumalat usaldada. Ja need, kes usaldavad, kes usuvad Jumala Sõna, peavad olema Jumala kaitse all.
Kas see tähendab, et Jumal kaitseb oma lapsi absoluutselt, hoolimata sellest, mida nad teevad? Muidugi mitte. Me ei tohi Jumalat kiusata. Me ei peaks jooksma kuulide ette. Aga kui me ei kiusa Jumalat ja samal ajal oleme seal, kus Jumal meid näeb ning lihtsalt ja rahulikult teeme seda, milleks oleme selleks korraks kutsutud (järgmisel korral võib see olla midagi muud), siis oleme täiusliku Jumala kaitse all.
Boris Grisenko, KEMO rabi