Jeesus Kristus ja Tema jüngrid pidasid šabatit väljendades see läbi armastust ja kuulekust Taevasele Isale. Nad ootasid aukartusega igat šabatit. Kogu esimese sajandi pidasid juudid ja ristiusku pöördunud paganad šabatit.
Kuid hilisematel sajanditel sundis mitmete tegurite koosmõju kristlasi asendama laupäeva pühapäevaga. Pärast Jeruusalemma langemist aastal 70 e.m.a. ja juutide ülestõusu mahasurumist roomlaste poolt aastal 135 pKr. Juudid hajusid üle kogu impeeriumi. Juutide ja nende religiooni mainimine oli keelatud. Paljudes piirkondades koheldi juute kui “persona non grata”.
Üks ilmsemaid juudi tunnuseid oli šabatist kinnipidamine. Ja kuna šabati austamine oli kristliku religiooni iseloomulik tunnus, hakkasid Rooma võimud pidama kristlust juudi sektiks. Kristluse algusaegadel kiusati paljusid kristlasi taga nende seose tõttu juutidega. Just sel põhjusel hakkasid mõned piiskopid teadlikult otsima võimalusi varakristluse ja judaismi eraldamiseks.
Te juba teate, et enamik Rooma impeeriumi paganaid kummardas päikesejumalat ja pidas nädala esimest päeva pühaks. Kristuse ülestõusmine nädala esimesel päeval sillutas silla kristluse ja paganluse vahel. Ja kompromissina hakkasid varakristliku kiriku juhid tähistama pühapäeva, mitte piibellikku šabatit, Issanda püha puhkepäeva.
Šabatit peeti aga endiselt. Jumala tõe ustavad toetajad ei tahtnud minna vastuollu oma südametunnistusega ja keelduda Jumala käskudest. Nende jaoks tähendas šabat midagi enamat kui päevade probleemi – šabati pidamine oli tõend Jumalale kuuletumisest.
Millest jutustab lugu šabati pidamisest eri ajastutel? Te saate teada, et Jumalal on alati olnud inimesi, kes on Temale armastavalt kuuletunud. Mõnikord olid nende read hõredad, kuid alation leidunud Tema käskude andunud kummardajaid. Jumalik tõde on sidunud erinevad ajastud ühe ahela lülidega.
Ja kuna ka Teie uurite hoolikalt neid lehekülgi, siis võib-olla inspireerib Püha Vaim Teid astuma Jumala käskude ustavate kummardajate ridadesse. Ajaloos on läbi aegade säilinud lood Jumala kangelastest ning koos palvega võivad nad ehk ajendada ka Teid nii, et ka Teist saab üks selline Jumalale pühendunud inimene.
Ajaloolised tunnistused esimesest kuni viienda sajandini
Esimest kuni viiendat sajandit puudutavate olemasolevate ajalooliste algallikate hoolikas uurimine paljastab hämmastava tõsiasja, nimelt: piibelliku šabati pühadus ei kandunud koheselt üle pühapäeva – see toimus pika aja jooksul ja etappide kaupa.
Michigani osariigi Berrien Springsi Andrewsi ülikooli kirikuajaloo professor dr. Kenneth Strand ütleb kategooriliselt: „Enne teist sajandit ei ole kusagil selgeid tõendeid kristlaste iganädalase pühapäeva tähistamise kohta. Esimesed viited selle sajandi dokumentides pärinevad Aleksandriast ja Roomast, paikadest, kus šabati, nädala seitsmenda päeva tähistamisest esimesena loobuti.” (“The Sabbath In Scripture and History,” lk 330; Review and Herald Publishing Association, 1982).
Aleksandria loobus šabatist mitraismi ehk päikese kummardamise mõjul. See Egiptuse linn oli paganlik usukeskus, kus viibis tuhandeid päikesekummardajaid. Järk-järgult kaotas kristlik šabat nii Aleksandrias kui ka Roomas oma populaarsust, kuna päikesekummardajad, kes moodustasid suurema osa elanikkonnast, avaldasid kristlikule vähemusele tugevat mõju.
Olukord Aleksandrias ja Roomas ei olnud kõigile impeeriumi linnadele tüüpiline. Viienda sajandi skolastiline kirikuloolane Sokrates jättis meile järgmise olulise tunnistuse: „Peaaegu kõik kirikud tähistavad püha müsteeriumi (viimast õhtusööki) igal nädalal laupäeviti. Kuid kristlased Aleksandrias ja Roomas loobusid sellest mõne iidse traditsiooni tõttu. Egiptlased Aleksandria naabruses ja Teeba rahvas peavad šabatil usukogunemisi.” (Socrates Scholasticus, Ecclesiastical History, 5.22 (NPNF)/22:132).
“Konstantinoopoli inimesed kogunevad peaaegu ühiselt kokku laupäeviti ja ka nädala esimesel päeval, Roomas ega Aleksandrias sellist kommet kunagi ei täheldatud” (Sozomen, “Ecclesiastical History,” 7.19 (NPNF) 2/2:390).
Nagu eespool juba märkisime, toimus laupäeva asendamine pühapäevaga järk-järgult. Alguses jäi pühapäev kristlaste tööpäevaks, kuid sisaldas jumalateenistust ülestõusmise auks. See päev ei tõrjunud kohe välja šabatit, nagu ülaltoodud tsitaadid selgelt näitavad. 200 aastat (100–300 pKr) peeti nii pühapäeva kui ka šabatit. Kuid Constantinuse ja teiste dekreetidega määratud suund viis laupäeva asendamiseni pühapäevaga.
Ometi seisis iga tõeline Jumalale pühendunud usklik sellele vastu. Ajaloodokumendid annavad tunnistust sügavast huvist šabati austamise vastu. Jumalal oli lojaalseid ja kuulekaid järgijaid, kes kaitsesid Jumala tõde. Ja kuigi selle tõe küünal mõnikord ainult väreles, valvasid selle tõe sitked pooldajad selle leeki.
Esimene sajand
Joseph Flavius. “Pole ainsatki Kreeka või barbarite linna ega ühtki sellist rahvast, kuhu poleks tunginud seitsmendal päeval puhkamise komme!” (M’Clatchie, Notes and Queries on China and Japan, toimetanud Dennys, 4. kd, nr 7, 8, lk 100).
Esimese sajandi kristlased. “Siis lendas Aabrahami vaimne seeme teisel pool Jordanit Pelli, kus nad leidsid turvalise varjupaiga ning said teenida oma Issandat ja pidada šabatit.” (Eusebiuse kiriklik ajalugu, b, 3, 5. peatükk).
Philo. Kuulutas seitsmenda päeva pühaks mitte selles või teises linnas, vaid kogu universumis (M’Clatchie, Notes and Queries, Vol. 4, 99).
Teine sajand
Algkristlased. „Esimesed kristlased kogesid šabati ees suurt aukartust ning veetsid päeva jumalateenistusel ja jutlustades. Ja kahtlemata võtsid nad selle üle apostlitelt endilt, nagu mitmed kirjalikud tunnistused sel teemal kinnitavad.” (Dialogues on the Lord’s Day, lk 189. London: 1701, Dr. T. H. Morer, a Church of England divine).
„Šabat kujutas endast tugevat sidet, mis ühendas neid kogu rahva eluga, ja püha šabati pidamisel järgisid nad mitte ainult Jeesuse eeskuju, vaid ka käsku” (“Geschichte des Sonntags,” lk 13, 14).
Paganakristlased pidasid ka šabatit (“Gieseli kiriku ajalugu,” 1. kd, 2. ptk, lõik 30, lk 93).
„Esimesed kristlased austasid tegelikult juutide šabatit … seepärast pidasid kristlased pikka aega šabati kokkuleppest kinni, jumalateenistusel loeti nende seaduse teatud osi; ja see jätkus kuni Laodikea kirikukoguni.” (“The Whole Works of Jeremy Taylor”, IX kd, lk 416, R. Heberi väljaanne, XII kd, lk 416).
„On üsna selge, et idakiriku kristlased pidasid iidset šabatit koos Issanda päeva tähistamisega alles umbes kolmsada aastat pärast meie Päästja surma.” (“A learned treatise of the sabbath”, lk 77). (Märkus: “Issanda päeva” all peab kirjanik silmas pühapäeva, mitte tegelikku Issanda päeva, mida Piibel nimetab pühaks puhkepäevaks. See tsitaat näitab, et pühapäeva tähistamine tekkis esimestel sajanditel, veidi pärast apostlite surma. Tuletage meelde, et Paulus ennustas, et pärast tema surma tuleb suur tõest “taganemine”.)
Kolmas sajand
Egiptus. (“The Oxyrhynchus Papyri”, 200–250 m.a.j) “Kui te ei ole teinud šabatist tõeliselt püha puhkepäeva, siis ei näe te Isa” (The Oxyrhynchus Papyri, pt. 1, lk 3, Logion 2, verso 4-11, London: Offices of the Egypt Exploration Fund, 1898), London: Egiptuse uurimisfondi kontorid, 1898).
Algkristlased. „Seitsmendat päeva, šabatit, tähistasid Kristus, apostlid ja tavalised kristlased pidulikult kuni Nikaia kirikukoguni, mis selle tühistas.” (“Dissertation on the Lord’s Day,” lk 33, 34, 44).
Palestiinast Indiani (Ida kirik). Kuni aastani 225 e.m.a. eksisteerisid suured piiskopkonnad või (šabatit pidavad) idakiriku ühingud, mis ulatusid Palestiinast Indiani (Mingana, “Early Spread of Christianity,” Vol. 10, lk 460).
India (budistlik opositsioon, 220 pKr). Põhja-India Kishani dünastia kutsus Veisaliyasse kokku kuulsa budistlike preestrite nõukogu, et saavutada buda munkade ühtsus püha puhkepäeva tähistamisel. Mõned, keda mõjutasid tugevalt Vana Testamendi raamatud, hakkasid püha šabatit austama. (Lloyd, “The Creed of Half Japan”, lk 23).
Neljas sajand
Itaalia ja idamaad. „Seda täheldati peamiselt idakirikutes ja mõnes läänekirikus… Näiteks Milanos ei peetud šabatit au sees… aga idakirikud või kõik teised, kes seda päeva peavad, kaldusid judaismi poole; nad kogunesid šabatil kokku, et kummardada Jeesust Kristust, šabati Isandat.” (“History of the Sabbath,” osa 2, lõik 5, lk 73, 74. London: 1636. Dr. Heylyn).
Nikaia I kirikukogu – 365 e.m.a. “Kaanon 16 – šabatil tuleb evangeeliumit ja teisi pühakirja osi ette lugeda.” “Kaanon 29 – kristlased ei tohi olla judaiseerijad ja olla šabatil tegevuseta, vaid peavad sel päeval töötama, kuid pühapäeva peavad nad eriti austama ja kristlased ei tohiks sel päeval töötada.” (Hefele’s Councils, Vol. 2, b .6).
Idamaad. “Muistsed kristlased austasid väga šabatit, nädala seitsmendat päeva … On üsna selge, et kõik idakirikud ja suurem osa maailmast pidasid šabatit pühaks … Athanasius räägib meile, et nad kogunesid usukoosolekutele laupäeviti mitte judaismi mõju all, vaid šabati Issanda Jeesuse kummardamiseks. Epiphanes ütleb sama” (“Antiquities of the Christian Church,” II kd, XX raamat, ptk 3, 1. ptk, 66.1137, 1138).
Abessiinia. “Selle sajandi teisel poolel kinnitas Püha Ambrosius Milanost ametlikult, et Abessiinia piiskop Mases “rändas läbi peaaegu kogu Cerea riigi (Hiina). Abessiinia kirik jätkas enam kui seitsmeteistkümne sajandi jooksul šabati pühitsemist püha päevana vastavalt neljandale käsule” (Ambrose, De.Moribus, Brachmanorium Opera Omnia, 1132, found in Migne, Patrologia Latina, Vol. 17, pp. 1131-1132).
Hispaania – Sanhedrin Elvira, 305 AD. Elvira suurkohtu kaanon 26 näitab, et Hispaania kirik pidas sel ajal šabatit, nädala seitsmendat päeva. “Mis puudutab igal šabatil paastumist: otsustatud, et viga igal šabatil paastumise kohta tuleb parandada.” See nõukogu otsus on otseses vastuolus Rooma kiriku poliitikaga, mis kuulutas kästud šabati paastupäevaks, et seda alandada ja inimesi sellest eemale pöörata.
Pärsia, 335-375 (40 aastat tagakiusamist Shapur II ajal). Üldine rahulolematus kristlaste vastu: “Nad põlgavad meie jumalat päikest, nad peavad pühasid jumalateenistusi laupäeviti, nad rüvetavad püha maad, mattes sinna oma surnuid.” (“Truth Triumphant”, lk.170).
Viies sajand
5. sajandi kristlased. Isegi kuni viienda sajandini jätkus kristlikus kirikus juutide šabati pidamine (“Ancient Christianity Exemplified,” Lyman Coleman, ptk 26, lk 2, lk 527).
Hieronymuse päeval (420 pKr) tegid kõige usklikumad kristlased pühapäeval oma tavalist tööd (“Treatise of the Sabbath Day”, dr White, Lord Ely piiskop, lk 219).
Prantsusmaa. „Ja kõikjal peale Vesperi ja Nokturni ei ole neil jumalateenistusi teisel ajal kui šabatil (pühal puhkepäeval) ja pühapäeval” (John Cassian, prantsuse munk, Instituttes, 3. raamat, ptk 2).
Aafrika. „Augustinus mõistab hukka tõsiasja, et kahes naaberkirikus Aafrikas ühes peetakse seitsmendal päeval hingamispäeva, aga teises paastutakse sel päeval” (Dr. Peter Heylyn, “The History of the Sabbath,” lk 416).
Hispaania. „Ambrosius pühitses seitsmenda päeva pühaks puhkepäevaks (nagu ta ise ütleb). Ambrosiusel oli suur mõju Hispaanias, kus samuti peeti šabatit.” (“Truth Triumphant,” lk 68).
Sidon (viidates idagootide kuningale Theoderichile, 454–526 e.m.a.) “Fakt on see, et vanasti oli idas kombeks austada nii laupäeva kui ka pühapäeva ning pidada pühasid koosolekuid, samas kui läänes kalduvad inimesed pühapäeva tähistama ja jätavad šabati tähistamise hooletusse.” (“Apolhnaris Sidonii Epistolse,” lib. 1,2; Migne, 57) ).
Itaalia – Milano. “Ambrosius, auväärt Milano piiskop, ütles, et kui ta Milanos viibis, pidas ta šabatit, aga Roomas olles pidas ta pühapäeva. Siit ka vanasõna: “Kui olete Roomas, siis tehke nagu roomlased.” (Heylyn, “The History of the Sabbath,” 1612).
Konstantinoopol. „Konstantinoopoli elanikud kogunesid peaaegu kõikjal laupäeviti ja ka nädala esimesel päeval, mida Roomas ja Aleksandrias kunagi ei järgitud.” (Sokrates, “Kiriku ajalugu,” 7. raamat, ptk. 19).
Egiptus. „Egiptuses on linnu ja külasid, kus vastupidiselt kehtestatud reeglitele kogunevad inimesed laupäeva õhtuti kokku ja, kuigi nad on varem einestanud, osalevad sakramentides.” (Sozomen, “Kiriku ajalugu,” 7. raamat, ptk. 19).
Paavst Innocentius, 402-417. Paavst Sylvester (314-335) oli esimene, kes andis kirikutele korralduse šabatil paastuda ja paavst Innocentius (401-417) muutis selle talle kuulekates kirikutes rangeks seaduseks (et šabatist lahti saada) „Innocentius käskis paastuda šabatil, pühal puhkepäeval” (Dr. Peter Heylyn, “History of the Sabbath,” 2. osa, ptk 2, lk 44).
Hingamispäeva tõde püsis elus kuuendast kuni üheteistkümnenda sajandini
Püha Patrick võeti oma külas kinni, teda peksti ja ta visati laevale. Kui ta kohale jõudis, sai ta teada, et ta oli viidud Iirimaale orjaks. Mõne aja pärast töötas ta välja oma põgenemisplaani.
Ta läks Galliasse, kus ta kuulis evangeeliumi jutlustamist, võttis selle vastu ja lasi end ristida. Tundes vastutust evangeeliumi kuulutamise eest riigis, mis ta orjastas, läks ta tagasi Iirimaale. Siin pidas ta liigutavaid Piiblijutlusi, mis tõid rahvamassid ristijalamile. Isegi Iirimaa “kõrged kuningad” olid tema sügavatest vaimsetest jutlustest šokeeritud.
Ühel päeval ristis Patrick kuninga poja Conali koos tuhandete teistega. Conali lapselapselaps Columba pidi pärima kuningliku trooni oma ema Eithne järel. Columba võttis vastu Patricku poolt jutlustatud Piibli sõnumi. Ta läks nii kaugele, et loobus troonist Kristuse pärast. Nagu Patrick, uskus temagi, et Piibel on usu ainus alus. Ta andis erilise tähenduse vajadusele täita kümmet käsku, mida ta nimetas “Kristuse seaduseks”.
Jumala Vaim töötas Columba kaudu. Umbes aastal 563 asutas ta Briti ranniku lähedal väikesel Iona saarel kristliku kooli ja misjonikeskuse. Arvatakse, et ta kopeeris isiklikult 300 korda Uut Testamenti, samuti suuri lõike Vanast Testamendist.
Dr. Leslie Hardingi ja tema silmapaistva töö “The Celtic Church in Britain” alusel on keltide üheks tunnuseks nende püha suhtumine piibellikku šabatisse. Columba elu viimaseid tunde kirjeldatakse järgmiselt: “Jätkates Šotimaal 34 aastat, ennustas ta selgelt ja avalikult oma surma ning laupäeval, 9. juunil ütles ta oma õpilasele Diermitile: “Täna on šabat, püha päev, see on puhkepäev ja nii on see ka minu jaoks, kuna see teeb lõpu minu tööle.” (“The Celtic Church in Britain (SPCK)”, 1972, lk. 80-89).
Andrew Lang ütleb oma keldi kiriku ajalool põhinevas teoses järgmist: “Nad töötasid pühapäeval ja pidasid šabatit puhkepäevaks” (“A History of Scotland,” Andrew Lang, 1. kd, lk 96). Moffett lisab oma teoses “History of the Religions of Scotland”: „Iirimaa vanades keldi kirikutes, nagu ka Šotimaal, sai tavaks pidada šabatit, juutide hingamispäeva, tööst vaba päevana. Nad pidasid neljandat käsku seitsmenda päeva kohta nädalas.” (lk 140).
Nii tõid Patrick ja Columba, üks põgenenud ori, teine troonipärija, inimesteni Jumala tõe valguse, mis süttis keskajal Iirimaal ja Šotimaal (“Truth Triumphant,” Pacific Press Publishing, 1944, lk 108).
Kuues sajand
Šoti kirik. „Selles viimases näites näib, et nad järgisid tava, mille jäljed ulatuvad Iirimaa varasesse kloostrikirikusse, pidada šabati Issanda päevaks ja puhata kõigest tööst” (W. T. Skene, “Adamnan Life of St. Columba,” 1874, lk 96).
Šotimaa, Iirimaa. „Meile tundub, et me näeme siin vihjet Iirimaa varajase kloostrikiriku kombele, šabati ja puhkepäeva pidamisele” (“History of the Catholic Church in Scotland,” Vol. 1, lk 86, mille on kirjutanud katoliku kiriku ajaloolane Bellesheim).
Seitsmes sajand
Šotimaa ja Iirimaa. Princetoni kirikuajaloo professor, professor James Moffat D.D. ütleb: „Näib, et keldide kirikutes on Iirimaal ja ka Šotimaal varajastel aegadel tavaks saanud pidada šabatit, juutide puhkepäeva, puhkepäevana. Nad austasid nädala seitsmenda päeva neljandat käsku.” (“The Church in Scotland,” lk 140).
„Keldid kasutasid ladinakeelset Piiblit, kuid mitte Vulgatat (R.C.), ja pidasid šabatit puhkepäevaks, kusjuures pühapäeval toimusid erilised jumalateenistused.” (Flick, The Rise of the Medieval Church, lk 237).
Rooma. Gregorius I (590–604 pKr) pani vastu “Rooma kodanikele, kes ei töötanud šabatil” (Nicene and Post-Nicene Fathers, Teine seeria, XIII kd, lk 13, epist 1).
Paavst Gregorius I, 590-604 vastavalt R. X. “Gregorius, piiskop Jumala armust oma armastatud poegadele, Rooma kodanikele: sain teadlikuks, et teatud kadestusväärse järjekindlusega levitavad inimesed teie seas õpetusi, mis moonutavad ja lükkavad ümber püha tõde. Seega keelavad nad šabatil kõike teha. Milleks muuks saan ma neid nimetada, kui mitte Antikristuse jutlustajateks? (Epistles, b. 3:1)..
Kaheksas sajand
Liftini sanhedrin, Belgia – 745 e.m.a (külastas Boniface). “Selle kirikukogu kolmas pöördumine hoiatab šabati pidamise eest, viidates Nikeia kirikukogu määrusele.” (Dr. Hefele, Conciliengesch, 3, 512, ptk 362).
India, Hiina, Pärsia jne. „Seitsmenda päeva hingamispäeva laialdane ja läbi aegade kestma jäänud austamine Ida kiriku usklike ja India Püha Tooma kristlaste seas, kes polnud kunagi Roomaga seotud olnud. Seda päeva pidasid ka need, kes pärast Halkedoni kirikukogu Roomast lahku läksid, nimelt abessiinlased, jakobiidid, maroniidid ja armeenlased” (“Chaff-Herzog, The New Encyclopaedia of Religious Knowledge, art. «Nestorians»; also Realencyclopaedie fur Protestantische Theologie und Kirche, art. «Nestorianer»).
Hiina – 781 pKr. Hiinas valmistati kuulus marmorist monument, mis näitas kristlaste arvu kasvu selles riigis. 763-sõnaline väljavõte pühendusest 1625. aastal Changani linna lähedale püstitatud monumendile, kus see praegu asub “Tahvlite metsas”, kinnitab, et seal austati šabatit: “Seitsmendal päeval palume tuua ohvreid pärast seda, kui olete oma südamed puhastanud ja saanud oma pattude andeksandmise. Selle nii täiusliku ja suurepärase religiooni nime on raske hääldada, kuid see valgustab oma kaunite õpetustega pimedust.” (“Christianity in China,” M. 1’Abbe Hue. Vol. I, ptk. 2, lk 48, 49) .
Üheksas sajand
Bulgaaria. „Bulgaarias saadi oma evangelisatsiooni koidikul aru, et šabatil ei tohi tööd teha” (Responsa Nicolai Papae I and Consulta Bulgaroruin, Responsum 10, found in Mansi, Sacrorum Concilorum Nova et Aniplissima Collectio, Vol. 15; p. 406; ja Hefele, Conciliengeschichte, Vol. 4, sec. 478).
Bulgaaria. Paavst Nikolai I vastuseks Bulgaaria kroonprintsi Bogarise kirjale. “Küsimus 6. – Pühapäeval on suplemine lubatud. 10. küsimus – Pühapäeval on vaja töö lõpetada, aga mitte tingimata laupäeval.” (Hefele, 4 346-352, lk 478).
Bulgaaria. «Paavst Nikolai I saatis 9. sajandil Bulgaaria kroonprintsile suure dokumendi, milles öeldakse, et töö tuleks peatada pühapäeval, mitte laupäeval. Kreeka kirikupea, kes oli paavstivõimu sekkumisest solvunud, kuulutas paavsti ekskommunitseeruks.” (Truth Triumphant, lk 232).
Kümnes ja üheteistkümnes sajand
Ida kirik – Kurdistan. “Nestorlased sealiha ei söönud ja pidasid šabatit. Nad ei uskunud ei salajasse ülestunnistusse ega puhastustulesse.” (Schaff-Herzog, The New Encyclopaedia of Religious Knowledge, art. “Nestorians”).
Šotimaa. “Neil oli veel üks komme: pühapäeva austamine unarusse jätta, pühendudes nii sel päeval kui ka muudel päevadel igasugustele tegemistele. Seda, et see oli seadusega vastuolus, tõestas kuninganna Margarita neile nii juhuse läbi kui ka võimuga. “Austagem pühapäeva,” ütles ta, “kuna see on meie Issanda ülestõusmise päev, ärgem enam sel päeval töötagem, pidades meeles, et sel päeval vabanesime saatana orjusest. Õnnistatud paavst Gregorius kinnitab sama.” ( “Life of Saint Margaret,” Turgot, lk 49 British Museum Library).
Šotimaa. Ajaloolane Skene kommenteerib kuninganna Margareti tööd. “Järgmine punkt, mis tal oli, oli see, et pühapäeva ei austatud korralikult ja see näitab, et inimesed järgisid tava, mille jäljed ulatuvad tagasi Iirimaa algkogudusse, mille kohaselt peeti šabatit püha päevana, kui inimesed kogu tööst puhkasid” (Skene, “Celtic Scotland,” 2. kd, lk 349).
Šotimaa ja Iirimaa. Ratcliffe Barnett kirjutab oma raamatus tulihingelisest Šotimaa katoliiklikust kuningannast, kes 1060.a. püüdis esimest korda hävitada Columba vennaskonda: “Sel juhul järgisid šotlased iidse Iiri kiriku traditsiooni, mis austas laupäeva ja mitte pühapäeva, kui puhkepäeva” ( Barnett, “Margaret of Scotland: Queen and Saint,” lk 97).
Katedraal Claremonis. „Esimese ristisõja ajal otsustas paavst Urbanus II Claremonti kirikukogus (A.D. 1095), et šabat tühistatakse Neitsi Maarja auks” (“History of the Sabbath,” lk 672).
Konstantinoopol. “Kuna te peate šabatit juutidega ja pühapäeva meiega, siis näib, et jäljendate naatsaretlasi.” (Migne, Patrologia Latina, 145. kd, lk 506; ka Hergenroether, Photius, 3. kd, lk 746).
Märkus: Naatsaretid kuulusid kristlikku konfessiooni.
Kreeka kirik. „Šabati pühitsemine, nagu teate, on kreeklaste ja roomlaste vaheline vaidlus.” (Neale, A History of the Holy Eastern Church, 1. kd, lk 731).
Märkus: me räägime kiriku lõhenemisest kreekakatoliku ja roomakatoliku kirikuks aastal 1054.
Hingamispäeva tõde elas läbi kaheteistkümnenda ja kuueteistkümnenda sajandi
Isegi keskajal, kui paavstlik tagakiusamine saavutas haripunkti, ei unustatud šabatit kui puhkepäeva täielikult. Kuigi puuduvad selged ajaloolised tõendid selle kohta, et kõik valdenslased pidasid piibellikku šabatit, võib väita, et mõned pidasid seda päeva. Valdenslased on rühm kristlasi, kes uskusid Piiblisse ega aktsepteerinud muud usutunnistust peale Pühakirja. Nad pidasid Jeesust Kiriku ainsaks Peaks, mille pärast neid sageli rängalt taga kiusati.
Olles sunnitud end varjama Lõuna-Prantsusmaa ja Põhja-Itaalia mägedes, laskusid nad kaupmeesteks maskeerituna Prantsusmaa, Šveitsi ja Itaalia linnadesse. Olles pidevas ärevuses, sageli oma eluga riskides, jagasid nad tõe janunejatele hoolikalt käsitsi kirjutatud Piibli lõike, mida nad peitsid oma pikkades laiades rüüdes.
Dr. Daniel Augsberger Andrewsi ülikoolist tegi valdeslaste kohta järgmise huvitava tähelepaneku: “Huvitav on märkida, et valdenlaste šabati pidamise näited leidsid aset seal, kus nende jutlus oli kõige edukam” (Daniel Augsberger, “The Sabbath in Scripture and History,” Review ja Herald Publishing Association, 1982, lk 208). Kahtlemata aitas asjaolu, et valdenslased rõhutasid Pühakirja, paremini mõista šabati pidamise tähtsust.
Ühel päeval 1420.a. avastasid võimud Põhja-Prantsusmaal šabati kummardajate rühma salajased koosolekud, 16 kuni 18 inimest arreteeriti. Kiriklik tribunal, mida kutsuti “inkvisitsiooniks” mõistis nad koos jutlustajaga surma. Selle perioodi kohta kättesaadavad dokumendid näitavad, et rühmitust süüdistati ketserluses. Süüdistus sisaldas muu hulgas “šabati kui püha puhkepäeva austamist.” Rühma jutlustaja Bertoul Torin hukati šabati pidamise teemal jutlustamise eest (Daniel Augsberger, “The Sabbath in Scripture and History,” lk 209).
Teleprogrammi “Written” osaline pastor George Vandeman jutustab oma raamatus „Tõde või propaganda“ sellise imelise loo:
„Mõni aasta tagasi viis pastor noorte grupi Piemonte Waldensi orgudesse ringreisile. Ühel õhtul laulsid nad lõkke ümber ja rääkisid misjonärilugusid. Mitmed valdenlased tulid nende juurde ja seisid pimeduses ning kuulasid laulu ja lugusid. Lood ja laulmine Kristuse teisest tulemisest puudutasid nende südameid.
Kui laulud ja jutud olid lõppenud, tuli vanim valdenslastest tulevalgele ja ütles: “Te peate selle inimesteni viima! Meil, valdenslastel on uhke pärand. Oleme uhked oma rahva ajaloo üle, nad võitlesid õiguse eest tõsta nende mägede nõlvadele tõevalgust, levitada seda kõikidesse orgudesse… See on meie mineviku suur pärand, kuid meil pole tulevikku, oleme lakanud õpetamast seda, millesse kunagi uskusime. On kurb, et me ei lähe tulevikule julgelt vastu. Teie peate selle inimesteni viima!”
Sajandeid kostab see nagu karje läbi ajakoridoride, iga kord kajades meie kõrvus. “Keegi peab alustatut jätkama. Keegi peab tõe tõrvikut edasi kandma. Keegi peab pühaks pidama tõde, mille eest Tema suri. Keegi peab valvama, enne kui Ta tuleb.” (“Truth or Propaganda”, George Vandeman, Pacific Press Publishing Association, 1986, lk 164, 165).
Kaheteistkümnes sajand
Lombardia. “Šabati kummardamise tõendeid on võimalik leida Gregorius I, Gregorius VII aegadest ja kaheteistkümnendal sajandil Lombardiast.” (Strong’s Cyclopaedia, I, 660).
Valdenslased. „Samade rahvaste dokumentidest leiame Boyeri poolt aastasse 1120 dateeritud kümne käsu seletuse, sealhulgas šabati pidamise, mis tähendas igasuguse maise töö lõpetamist.” (Blair, History of the Waldenses, Vol. 1, lk 220).
Wales. „On tõendeid selle kohta, et Walesis valitses šabati kummardamine kuni aastani 1115 pKr, mil esimene Rooma piiskop asus elama St. Davisesse. Kuid isegi siis ei põlvitanud kõik vanad Walesi šabati kirikud Rooma ees, paljud läksid peitu.” (Lewis, Seventh Day Baptists in Europe and America, Vol. 1, lk 29).
Pasagiinid. Paavstlik autor Bonatius kirjutas pasagiinide vastu järgmist: „Mitte ainult mõned, vaid paljud teavad, millised on nende vead, keda nimetatakse pasagiinideks… Esiteks õpetavad nad, et me peame austama šabatit. Pealegi mõistavad nad hukka ja lükkavad tagasi kõik kirikuisad ja kogu Rooma kiriku.” (D’Achery, Spicilegium I, f. 211–214; Muratory, Antiq. med. aevi. 5, f. 152, Dr. Hahn, 3, 209).
Ungari, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Saksamaa. (Seoses šabatit pidavate pasagiinidega.) „Ketserluse levik praegusel ajal on lihtsalt uskumatu. Bulgaariast Ebroni, Põhja-Prantsusmaalt Tiberini kohtame seda kõikjal. Terved riigid, nagu Ungari ja Lõuna-Prantsusmaa, on seda täis. See on tunginud paljudesse teistesse riikidesse: Saksamaale, Itaaliasse, Hollandisse ja ilmnenud isegi Inglismaal” (Dr. Hahn, Gesch, der Ketzer, 1, 13, 14).
Kolmeteistkümnes sajand
Valdenslased. “Räägitakse, et püha paavst Sylvester oli Antikristus, keda mainitakse Püha Pauluse kirjas kui hukatuse poega. Nad ütlevad ka, et tuleb pidada šabatit.” (Ecclesiastical History of the Ancient Churches of Piedmont, lk 169).
Märkus: Piemonte on silmapaistev roomakatoliku autor, kes kirjutas valdenslastest.
Prantsusmaa valdenslased. „Inkvisiitorid … (deklareerisid), et Vaudoisi märk, „väärib surma”, mis tähendas, et see mees järgis Kristust, austades Jumala käske” (“History of the Inquisition of the Middle Ages,” H. C. Lea, Vol. 1 ).
Neljateistkümnes sajand
Valdenslased. „Me peame kummardama ainult ühte Jumalat, kes saab meid aidata, ja mitte surnud pühakuid; me peame püha šabatit pidama” (Luther’s Forerunners, lk 38).
Inglismaa, Holland, Böömimaa. Oleme kirjutanud šabati pidajatest Böömimaal, Transilvaanias, Inglismaal ja Hollandis aastatel 1250–1600. (Wilkinson, lk 309).
Böömimaa, 1310 (tänapäeva Tšehhi ja Slovakkia). „Aastal 1310, 200 aastat enne Lutheri teeside avaldamist, moodustas Böömi vennaskond ühe neljandiku Böömimaa elanikkonnast ja nad olid seotud valdenslastega, kes asusid elama Austriasse, Lombardiasse, Böömimaale, Põhja-Saksamaale, Brandenburgi ja Moraaviasse. Erasmus näitas, kui kindlalt pidasid Böömi valdenslased seitsmenda päeva ehk šabati pidamisest kinni” (Armitage, “A History of the Baptists,” lk 318; Cox, The Literature of the Sabbath Question, vol. 2, lk 201–202).
Norra. 14. sajandil kasutusel olnud “Katekismus” oli šabati pidamise käsku kirjeldatud järgmiselt: “Te ei tohi unustada seitsmendat päeva pühitsemist” (tsiteeritud: “Documents and Studies Concerning the History of the History of the Lutherna Catechis in the Nordish Churches,” lk. 89. Christiania : 1893).
Norra. „Ka preestrid sunnivad inimesi pidama šabatit pühapäeval” (“Theological Periodicals for the Evangelical Lutheran Church in Norway,” Vol. 1, lk. 184. Oslo).
Viieteistkümnes sajand
Böömimaa. “Erasmus tunnistab, et isegi 1500. aastavahetusel ei pidanud need boheemlased mitte ainult rangelt šabatit, vaid neid kutsuti ka subbotnikuteks.” (Cox, “The Literature of the Sabbath Question,” Vol. 2, lk. 201, 202; Truth Triumphant, lk 264) .
Norra. 22. augustil 1435 Norras Bergenist toimunud kirikukogu. „Esimene küsimus puudutas šabati pidamist. Peapiiskop juhtis tähelepanu asjaolule, et kuningriigi eri piirkondades peavad inimesed püha šabatit. Ja see on rangelt keelatud, nagu on kirjas kirikuseaduses – keelatud on pidada ja aktsepteerida muid pühi peale paavsti, peapiiskopi ja piiskoppide poolt määratud pühade.” (“Norra kiriku ajalugu katoliikluse all,” R. Keyser, Vol. II, lk 488. Oslo: 1858).
Norra, 1435, Bergeni provintsi katoliku katedraal. „Meid on teavitatud, et mõned inimesed kuningriigi erinevais paigus on šabatit pidanud ja seda austanud. Kiriku püha kaanoni järgi on rangelt keelatud kõigil ja igaühel tähistada teisi päevasid, välja arvatud neid, mille on määranud püha paavst, peapiiskop või piiskopid.
Ilma igasuguse diskussioonita, ei tohi tulevikus šabatit pidada enne, kui see on kaanonis kirjas. Seetõttu soovitame neil Jumala sõpradel kogu Norras, kes tahavad olla kuulekad pühale kirikule, lõpetada šabati pidamise, ülejäänutel keelame hirmutades karmi kiriku poolse karistusega šabati kui püha päeva austamise. ”(Dip. Norveg ., 7, 397).
Norra, 1436, kirikukonverents Oslos. „Sama karistusega hirmutades on keelatud austada šabatit kui püha päeva ja keelduda sel päeval töötamast” (“Norra kiriku ajalugu,” lk 401).
Prantsusmaa – valdenslased. “Prantsusmaa kuningas Louis XII (1498-1515), olles saanud teateid Provence’i provintsis elavate valdenslaste vaenlaste käest, et valdenslased on sooritanud mitu kohutavat kuritegu, andis magistrile ja ühele arstile Sorbonne’ist juhised seda asja uurida. Tagasi tulles teatasid nad, et olid külastanud kõiki kihelkondi, kuid ei leidnud jälgi kuritegudest, milles neid inimesi süüdistati.
Vastupidi, nad peavad šabatit, ristimise sakramente, vastavalt algkogudusele õpetavad nad oma lastele kristlikku usku ja Jumala käske. Kuningas kuulutas pärast aruande kuulamist vande all, et need inimesed on paremad kui tema ise ja tema rahvas” (“History of the Christian Church,” II köide, lk. 71, 72, kolmas trükk. London: 1818).
Hingamispäeva tõde jäi püsima ka kuueteistkümnendast kuni kahekümnenda sajandini
Oswald Glait riskis pidevalt oma eluga selle nimel, et kaitsta tõde šabati kohta. Ta tabati 1545. aastal evangeelse misjoni ajal Kesk-Euroopas. Pärast enam kui aastat vanglas istumist ärkas ta ühel ööl keset ööd üles koridorist kostnud valju kolina peale. Julmad palgasõdurid sidusid ta kätest ja jalgadest kinni, vedasid ta läbi terve linna ja viskasid Doonau jõkke.
Nad ei mõistnud, et tõde, mille eest ta andis oma elu, levib nagu ringid, mille jätab vee peale visatud kivi, üle kogu Kesk-Euroopa. Pealegi jõudis see tõde Suurbritanniasse ja Skandinaaviasse ning seejärel Ameerikasse. Paljud esimesed Inglismaa šabati kummardajad olid valmis surema šabatipäeva Issanda eest.
Inglise vaimulik ja šabati kummardaja John James pidas 19. oktoobril 1661.a. parajasti šabati pärastlõunal jutlust, kui politsei sisenes kirikusse ja teatas kuningas Charles II nimel, et ta on vahistatud. Aga preestrit oli raske hirmutada ja ta jätkas jutlustamist. Tekkis segadus.
James arreteeriti ja kohus esitas talle valesüüdistuse. Ta mõisteti surma poomise läbi. Vaatamata tema naise julgetele pöördumistele kuninga poole, viidi kohtuotsus täide. Pärast poomist preestri keha tükeldati, tema süda võeti välja ja visati tulle ning pea löödi tema kiriku lähedal vaia otsa – hoiatuseks kõigile teistele, kes šabatit pidasid.
John Jamesi pühendumus usule räägib iseenda eest. Tema julgus näitab Jumala väge. Tema valatud veri paneb meid meenutama: “Tõe küsimuses ei saa olla kompromisse!” Pühakirja sõnad kutsuvad meie põlvkonda üles: “Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!” (Hb 12: 1).
„Sõber, võtke see tõde vastu ja kandke seda. Keskaja ustavate märtrite elu on Teile suureks eeskujuks!” (“Tell It To The World,” Mervyn Maxwell, Pacific Press Publishing Association, 1976, lk 71–73).
Kuueteistkümnes sajand
Venemaa – kiriku katedraal, Moskva, 1503. „Süüdistatavad (šabati kummardajad) kutsuti kohtu ette, nad tunnistasid avalikult uut usku ja kaitsesid seda. Silmapaistvamad neist: riigisekretär Kuritsõn, Ivan Maksimov, Kasjan, Novgorodi arhimandriit, mõisteti surma ja põletati avalikult puurides Moskvas 27. detsembril 1503” (N. Sternberfi, Geschichte der Juden, Leipzig, 1873, lk 117–122).
Rootsi. „Šabati pidajate tagakiusamine jätkus pikka aega, naid karistati isegi väikeste tegude eest, mis võisid šabati pidamist tõestada.” (Piiskop Anjou, “Svenska Kirkans Historia efter Motet i Upsala”).
Liechtenstein. „Šabati kummardajad õpetavad, et pühast puhkepäevast, see tähendab laupäevast, tuleb siiski kinni pidada. Nad ütlevad, et pühapäev on paavsti väljamõeldis.” (“Refutation of Sabbath,” Wolfgang Capito, avaldatud 1599).
Boheemia – Böömi vennaskond. Dr. Cox ütleb: „Erasmuse raamatust leian, et reformatsiooni algperioodil, sellel ajaperioodil, mida tema töö puudutab, elasid Böömimaal hingamispäeva kummardajad, kes mitte ainult ei pidanud seitsmendat päeva, vaid, nagu öeldud, tingimata puhkasid sellel päeval” (“Literature of the Sabbath Question,” Cox, Vol. II, lk 201,202).
16. sajandi ajaloolase koostatud kirikute nimekiri. “Hingamispäevakummardajaid kutsuti nii, kuna nad hülgasid pühapäeva – Issanda vale päeva, mille kohta Pühakirjas pole käsku, nad pidasid pühaks ainult ühte – laupäeva, kuna Jumal puhkas sellel päeval ja käskis seda pühana austada ja sellel päeval puhata” (A. Ross).
Saksamaa. Dr Eck, lükkas ümber reformaatorid: „Just kirik tõstis omaenese jõu jõul püha puhkepäeva laupäevast pühapäevale, seda ei ole Pühakirjas.” (Dr. Eck’s “Enchiridion,” 1533, lk 78,79).
Euroopa. 1520. aasta paiku leidsid paljud šabati kummardajad peavarju Liechtensteini lordi Leonhardi mõisas, “sest Liechtensteini vürstid pidasid tõelist püha puhkepäeva, laupäeva” (History of the Sabbath, J. N. Andrews, lk 649).
Norra, 1544. „Mõned teist peavad hoiatusele vaatamata šabatit. Teid tuleb karmilt karistada. Igaüks, kes peab šabatit ja keda leitakse šabatit pidamas, peab maksma 10 marka trahvi” (“History of King Christian the Third,” Niels Krag and S. Stephanius).
Soome, 6. detsember 1554. Rootsi kuninga Gustav Vasa I kiri Soome rahvale: “Hiljuti saime teada, et mõned Soome inimesed on kummardunud selleks, et pidada seitsmendat päeva – laupäeva” (Helsingforsi riigiraamatukogu, Reichsregister, Voin .J, 1554, Teil V. B. leht 1120, lk 175-180a).
Šveits. „Šabati pidamine on osa moraaliseadusest. See on olnud püha maailma loomisest peale” (viide. “Noted Swiss” kirjanik, R. Hospinian. 1592).
Holland ja Saksamaa. 1529. aastal hukatud Thiersi Barbara ütles: “Jumal on käskinud meid seitsmendal päeval puhata.” Teine märter Christina Tolingerin ütles pühade päevade ja pühapäeva kohta nii: „Kuue päevaga lõi Issand maailma, seitsmendal päeval Ta puhkas. Teised on paavstide, kardinalide ja peapiiskoppide poolt kehtestatud pühad” (Martyrology of the Churches of Christ, commonly called Baptists, during the era of the Reformation, from the Dutch of T. J. Van Braght, London, 1850,1,lk 113–114) .
Seitsmeteistkümnes sajand
Inglismaa, 1688. “Siin Inglismaal on üheksa või kümme kirikut, kus šabatit peetakse, ja on ka palju üksikuid järgijaid, kes seda sügavalt austavad” (“Stennet’s letters,” 1668 and 1670. Сох, Sab., 1, 268).
Inglismaa. Hr. Thomas Bamfield, üks Cromwelli parlamendi endine spiiker, kaitses seitsmenda päeva pidajate huve ja ta vangistati tema usuliste põhimõtete pärast ning pandi Ilchesteri vanglasse (Calamy 2, 260).
Rootsi ja Soome. «Neid arvamusi on kinnitatud peaaegu kogu tolleaegse Rootsi territooriumil Soomest Põhja-Rootsini. Uppsala piirkonnas tähistasid põllumehed pühapäeva asemel laupäeva. 1625. aasta paiku muutus see religioosne suund neis maades nii oluliseks, et mitte ainult lihtrahvas ei pidanud šabatit, vaid ka paljud preestrid” (“History of the Swedish Church,” Vol. I, lk 256).
Ameerika, 1664. “Stephen Mumford, esimene šabati pidaja Ameerikas, tuli 1664. aastal Londonist” (Hist. of the Seventh-day Baptist Gen. Conf. by Jas Bailey, lk 237, 238).
Ameerika, 1671 – seitsmenda päeva baptistid. “Lahkus baptistikogudusest, et pidada šabatit” (vt Bailey ajalugu, lk 9,10).
Inglismaa. Charles I, 1647, väljendades parlamendikomisjoni liikmetele oma kahtlusi: “Pühakiri ei ütle midagi selle kohta, millal tuleks lõpetada šabati austamine või viia see päev üle pühapäevale, seetõttu on kirikuvõimud need, kes vahetasid selle päeva teise vastu.” (Cox, Sabbath Laws, lk 333).
Inglismaa – John Milton. „Oleks olnud palju turvalisem pidada seitsmendat päeva, järgides Jumala käsku, mitte lihtsa inimliku soovituse järgi võtta kasutusse esimene päev.” (Sab. Lit. 2, 46-54).
Kaheksateistkümnes sajand
Saksamaa, Tenngard Nürnberg. “Ta peab rangelt kinni šabati õpetusest, kuna see on üks kümnest käsust” (Bengel’s Leben und Wirken, Burk, lk 579).
Ta ise ütles: “Miski ei viita sellele, et laupäeva tuleks asendada pühapäevaga (lk 366). Issand Jumal pühitses nädala viimase päeva. Antikristus osutas nädala esimesele päevale.” (Kl. Auszug aus Tennhardti Schriften, lk 49, trükitud 1712).
Böömimaa ja Moraavia (tänapäeva Tšehhi ja Slovakkia). Nende ajalugu ajavahemikus 1635–1867. kirjeldas Adolf Dux: „Šabati pidajate elu oli kohutav. Nende raamatud ja kirjutised viidi Carlsbadi konsistooriumisse põletamiseks” (Aus Ungam, lk 289–291. Leipzig, 1880).
Moraavia – krahv Zinzendorf. 1738. aastal kirjutas Zinzendorf oma šabati pidamise kohta järgmist: “Ma puhkan juba laupäeval palju, aga meie pühapäev ei ole seotud evangeeliumi seadustega” (Budingsche Saminlung, 8. lk, lk 224 Leipzig, 1742).
Ameerika, 1741 (Moraavia vennaskond pärast Zinsendorfi lahkumist Euroopast). “See on eriline sündmus ja väärib tähistamist, sest ta läks Petlemma, et pidada seitsmendat päeva puhkepäevaks” (Id., lk 5,1421,1422).
Ameerika. Kuid enne kui Zinzendorf ja moraavlased Petlemmas hingamispäeva pidasid, moodustus Pennsylvanias väike rühm Saksamaalt pärit šabati pidajaid (Rupp’s History of Religious Denominations in the United States, lk 109–123).
Üheksateistkümnes sajand
Hiina. “Sel ajal keelasid Hangid oopiumi ja isegi tubaka ning igasuguste joovastavate jookide kasutamise ning nad austasid šabatit” (The Ti-Ping Revolution, autor Lin-Le, ohvitser nende hulgas, Vol. I, lk. 36-48, 84).
“Seitsmes päev on kõige religioossem ja rangelt austatud päev. Hiinlased peavad püha puhkepäeva meie šabatit.” (lk 319).
Hiina. “Kui hiinlastelt küsida, miks nad seitsmendat päeva tähistavad, vastavad, et esiteks õpetab seda Piibel ja teiseks sellepärast, et nende esivanemad austasid seda päeva.” (“A Critical History of the Sabbath and the Sunday”).
India ja Pärsia. „Lisaks peavad nad kogu meie impeeriumis seitsmendal päeval rangelt kinni kristlikust jumalateenistusest” (Christian Researches in Asia, lk 143).
Taani. 1875.a. hakkas pastor Sommer pidama seitsmendat päeva ja kirjutas oma kirikulehes “Indovet Kristendom” nr. 5, 1875, tõelisest hingamispäevast muljetavaldava artikli. Kirjas kirikuvanemale John Mattesonile ütleb ta: „Siin Taanis on baptistide seas suur segadus šabati käsu pärast… Kuid ma olen võib-olla ainus jutlustaja Taanis, kes seisab nii lähedal adventistidele ja kes palju aastaid kuulutab Kristuse teist tulekut” (“Advent Tidente”, mai 1875).
Rootsi, baptistid. “Püüame näidata, et šabati pühitsemine toimub ja põhineb seadusel, mille Jumal kehtestas loomisel kogu maailmale ja mis selle tulemusena ühendab kõiki inimesi igal ajastul” (May 30,1863, lk 169. Evangelisten (The Evangelist), Stockholm, May 30 to August 15, 1863, organ of Swedish Baptist Church).
Ameerika, 1845. „Nii näeme Taanieli 7:25 prohvetiennustuse täitumist – väikest sarve, mis muudab „aegu ja seadust”. Seetõttu tundub mulle, et kõik, kes peavad esimest päeva, on paavstlikud pühapäevakummardajad ja Jumala šabati rikkujad.” (Elder, T. M. Preble, 13. veebruar 1845).
Kas salm Roomlastele 14:5 näitab, et neljas käsk seitsmenda päeva hingamispäeva kohta ei kehti enam? Mida kõneles Paulus .....
Kes muutis seitsmenda päeva šabati pühapäevaks? Kas see oli apostel Paulus? Mida ütleb Piibel Pauluse isiklikust eeskujust šabati .....
Neljas käsk ütleb, et šabatit tuleb pühitseda. Kuidas saab šabatit pidav kristlane seda teha? Siin on mõned põhimõtted .....
Maharal õpetab: „Tisha B’Avi järgne šabat on Šabat Nachamu – lohutuse/tröösti šabat. Kogu rahvas peaks rõõmustama ja usaldama .....
Šabat šalom, kallid! Täna on Šabat Nachamu – lohutuse šabat! Šabat pärast Av 9 on lohutuse šabat! Olgu .....
Kas teadsite, et kahte pühapäevase jumalateenistuse toetamiseks kõige sagedamini kasutatud Pühakirja salmi tõlgendatakse sageli valesti? Avastage piibellikud tõendid, .....
Meie aja järgi on kätte jõudnud laupäev. Puhkamine tööst. Jumala kummardamine. Terve perekond koos. Mõtisklemine igavesest. Kahetsus tehtud .....
Heebrea sõna Šabat (Sabbath) on puhkuse kingitus, mida mainiti esmakordselt loomisloos. Pärast seda, kui Jumal lõi maailma kuue .....
Teie Piibel näitab selgelt, et Jeesus Kristus ja algkirik pidasid seitsmenda päeva šabatit. Nii tegid ka Tema esimesed .....
„Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes .....
Apostlite tegude 18. peatükk räägib loo apostel Pauluse teenistusest ja väljakutsetest, millega ta silmitsi seisis, kui ta kandis .....
Me näeme Pühakirjas selgeid tõendeid selle kohta, et tulevases tuhande aastases rahuriigis tähistatakse Issanda pühi. Esiteks tähistatakse seal .....