Kas Te solvate oma Päästja pruuti? Mida Jeesus oma kirikust arvab

“Kirik” on selline. “Kirik” on teistsugune.

Üks viise, kuidas kristlased paljastavad oma väikese, peene ja nõrga nägemuse ülestõusnud Kristusest, on “kiriku” ründamine. Nad võivad rääkida ülemeelikult asjadest, millest “kirik” aru ei saa. Või sellest, mida “kirik” valesti teeb. Või meie aja “kiriku” probleemidest. Nad väidavad, et teavad paremini kui “kirik”. Kui nad vaid suudaksid “kirikus” korra majja lüüa. Olles mures kiriku tühjenemise, eksituse või ohu pärast, mida nad mõnedes kristlastes või kirikutes näevad, muutuvad nad hooletuks selle suhtes, mida nad kiriku kohta räägivad – ja eriti kui mõelda sellest, mida Kristus ise kiriku kohta räägib.

Kui palju me ka ei väidaks, et austame Jeesust ja soovime Temast ülivõrdes rääkida, ilmutame oma pühendumises lünki, kui levitame Tema pruudi suhtes negatiivsust, omame tema suhtes kummalisi eelarvamusi ja õhutame rahva arvamust kahtlustades, valesti esitades ja levitades halvimat.

Hoolimata motiividest (mis on mitmekesised ja keerulised), näitame sellega seda kui peenelt, võib-olla sügavalt, on meid selle maailma mõju ja kulg kujundanud, kui räägime “kirikust” viisil, mis on meie Issandaga täiesti vastuolus. Ja me näitame, kui vähe me Kristusest arvame, rääkides Tema pruudist lõputu negatiivsusega.

Talle Pruut

Ärge eksige, Kirik on Tema pruut. Kui hämmastav on see, et Kristus ise otsustas sellise pildi kasuks?

Ristija Johannes mitte ainult ei rääkinud temast kui sellisest (Johannese 3:29), vaid Jeesus ise kujutas end “peigmehena”, kes võetakse ära (Matteuse 9:15; Markuse 2:19-20; Luuka 5:34-35) ja kelle tagasitulek viibib (Matteuse 25:1–10). Pühakirja üks viimaseid kulminatsioone, Ilmutuse 22:17, ütleb: “Vaim ja pruut ütlevad: “Tule”, viidates kirikule. Ilmutuse 21:9 ütleb ingel: “Tule, ma näitan sulle mõrsjat Talle naist.”

Kirik on Jeesuse pruut, “Talle naine”. Ja kui me imetleme meest, peame temast lugu, hindame ja austame teda, siis püüame olla ettevaatlikud selles, mida me tema naise kohta räägime – ja seda enam avalikult. Kontrollime oma kahtlusi. Oleme valvsad, et mitte lasta isiklikel pettumustel saada üleilmseks küünilisuseks tema suhtes. Anname endast parima, et teda mitte kohelda, temast rääkida ega teda mehe juuresolekul kritiseerida viisil, mis tekitaks tema abikaasa jahmatust või ärritust. Meil on väike austus peigmehe vastu, kui solvame tema pruuti.

Niisiis, need, kes imetlevad ja kummardavad Kristust siiralt, austavad mitte ainult Tema isikut, vaid ka Tema vaatenurka. Nad tahavad teada ja meeles mõlgutada: „Mida arvab Jeesus oma kirikust? Kuidas Kristus temasse suhtub? Kuidas Kristus temast räägib?”

Ta valis tema

Esiteks see, et suurepärane Peigmees valis oma Pruudi kohta hämmastav. Ta pole mitte ainult “valitud põlvkond” (1. Peetruse 2:9), vaid Ta valis ta välja tema kurjuse, mitte tema algse ilu pärast. Isa valis Kiriku oma Pojale juba enne maailma rajamist (Efeslastele 1:4), kirjutades oma rahva nimed “tapetud Talle eluraamatusse” (Ilmutuse 13:8).

Kristus ja Tema Isa valisid Kiriku mitte ainult selleks, et teda päästa, vaid ka selleks, et teha temast jumaliku ilmutuse vahend maailmas. Ja mitte ainult tööriist, vaid keskne anum, mis teeb Jumala sel ajastul maailmas tuntuks. Efeslastele 3. peatükis kirjeldatud nägemus ülendatud kogudusest on hämmastav ja peaaegu hoomamatu.

Kui Paulus ülistab Jumalat Isa, ütleb ta: “Temale olgu au Kirikus ja Kristuses Jeesuses.” Me eeldame, et “Kristus Jeesuses” on keskne punkt, mille kaudu Jumala au avaldub – aga siin on tema, Tema naine, kõrvuti Kristuse enda, peigmehega: “Temale olgu au Kirikus.” See tuletab meelde kiriku keskset rolli Jumala sõnumi viimisel inimesteni vaid mõne salmi võrra eespool saab Jumala mitmekülgne tarkus “teatavaks taevastele valitsustele ja meelevaldadele” – ja nüüd mainib ta vaid üht vahendit – “koguduse kaudu.“ (Efeslastele 3:10).

Ükskõik kui pettunud oleme ebaustava juhi pärast, kuidas tahes meid kohaliku koguduse konkreetsed liikmed või teenistused ei ole haavanud, peame meeles pidama seda nägemust kogudusest – Kristuse enda nägemust oma kogudusest. Kirik kogu maailmas ja läbi aegade ei tee Kristusele häbi. Vastupidi, kirik koos Kristusega toob au Isale ja teeb Tema tarkuse teatavaks kõikidele võimudele, nii maistele kui ka taevalistele.

Ta hindab teda

Teiseks ei ole kirik ainult keha. Ta on Tema keha (Efeslastele 5:22; Koloslastele 1:18, 24). “Teie olete Kristuse ihu,” ütleb Paulus kogudusele (1. Korintlastele 12:27).

Jumal ei pannud mitte ainult “kõik asjad [Kristuse] jalge alla” kui universumi valitseja taevase trooni alla, vaid ka Jumal “pani [Kristuse] peaks kogu Kirikule, mis on Tema ihu, Tema täius, kes täidab kõik kõiges” (Efeslastele 1:22-23). Kristuse kavatsus ja oma ihu eest hoolitsemine on hämmastav, jahmatav ja inimlikult seletamatu. See peaks vähemalt korrigeerima meie ettevaatamatut kõnet.

Jeesus armastab Kirikut kui oma keha. Ta kohe kindlasti ei vihka oma liha, vaid toidab ja hellitab seda (Efeslastele 5:29). Jeesus peab oma kogudust kalliks. Ta jumaldab teda, hoolib temast, pöörab talle hea meelega oma tähelepanu. Ta vandus olla talle ustav, olla temaga üks liha, hoida temast kinni, mitte lahkuda temast, mitte kunagi hüljata teda ega jätta teda maha. „Kristus armastas Kirikut ja andis end tema eest” (Efeslastele 5:25).

Ta puhastab teda

Jeesus teab oma koguduse puudustest ja ebaõnnestumistest rohkem kui keegi teine. Ta teab toimuva kurjuse kõiki detaile. Ta teab patte, mida me püüame varjata. Jeesuse kõrgel austusel oma koguduse vastu pole midagi pistmist sellega, et ta patu ees silma kinni pigistaks, seda heaks kiidaks või leevendaks. Ta suri, et puhastada oma Kirikut patust. Ta ei suhtu Pruudi pattu kergelt. Ta on oma koguduse “päästja” (Efeslastele 5:23). Keegi ei suhtu pattu koguduses tõsisemalt kui Jeesus. Ta teab tema patu sügavust. Ja ometi armastab Ta teda endiselt.

Ta mitte ainult ei valinud teda (vaatamata tema patule) ja hindab teda ( tema patust hoolimata), vaid Ta puhastab teda ka patust. Ta suri, et päästa oma pruut ja teda pühitseda (Efeslastele 5:26). Ja Ta on üles tõusnud ja elab, et puhastada teda, “vees pesemisega sõna läbi,” (Efeslastele 5:26). Kas meie sõnad kordavad Tema sõnu? Kas me ühineme Temaga selle pesemisel, puhastamisel, pühitsemisel ja sõnadega ülesehitamisel? Või seisame Talle vastu, solvame teda, halvustame teda, hävitame ta vaimuga, mida me endas kanname, ja sõnadega, mida me maailmas räägime ja netis avaldame?

Saabub päev, mil Jeesus „esitleb Kirikut hiilguses, ilma plekkide, kortsude või muu sarnaseta püha ja laitmatuna” (Efeslastele 5:27) ning kõik näevad „püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja.” (Ilmutuse 21:2). Kristus valmistab oma Kirikut pulmadeks ette, puhastab patust, kaunistab oma pruuti selleks päevaks, mil teda esitatakse Talle ja kõik silmad näevad teda lõpuks võrreldamatus majesteetlikkuses.

Karmid armastuse sõnad

Võib imestada Jeesuse karmide sõnade üle oma pruudi suhtes. Kas pole mitte peigmees see, kes ütleb neid laastavaid sõnu Ilmutuse 3:15-16? “Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.” Armastus Kristuse mõrsja vastu ei tähenda konkreetsete kirikute ja konkreetsete pühade pattudest vaikimist. Kuid see tähendab, et me peame olema ettevaatlikud, kuidas me nendest ebaõnnestumistest räägime.

Osa kiriku puhastamisest hõlmab selle reformimist, kuid reformimine ei tähenda koguduse põlgamist ega pattude laiaulatuslikku kirjeldamist. Kui Kristus astub Ilmutuse 2-3 peatükis vastu kogudustele, siis pöördub Ta konkreetsete koguduste poole nende endi ebaõnnestumistega. Ja neid parandades tõmbab Ta ka need enda juurde tagasi. Pange tähele, isegi Ilmutuse 3. peatükis:

„Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt! Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.” (Ilmutuse 3:19-20).
Jeesus ei istu toolil ega kritiseeri kogudust, hoolimata sellest, kui palju pattu Tema rahvasse jääb. Ta ” on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele.” (Tiitusele 2:14). Ta lunastab oma Kiriku patust, puhastades selle kui rahva enda jaoks. Kirikus ei ole kohta lootusetusel oma tuleviku suhtes. Jeesus ehitab oma kirikut (Matteuse 16:18) ja puhastab selle.

Ta sõlmib temaga lepinguid

Lõpuks annab Jeesus oma pruudile tõotused eluks – igavikuks. Ta sõlmib temaga lepingu.

Ta hoolitseb tema eest ja kaitseb teda. Põrguväravad ei saa temast võitu (Matteuse 16:18). „Õiglased” – Tema kirik – „peaksid särama nagu päike oma Isa kuningriigis” (Matteuse 13:43). Hämmastav on see, et Jeesus „riietub sulaseks ja laseb [oma rahval] laua taha istuda, siis ta tuleb ja teenib neid” (Luuka 12:37). Ja Ta ei tule ainult nende juurde; Ta toob nad enda juurde, et istuda koos temaga oma troonile: „Sellele, kes võidab, annan ma istuda koos Minuga oma troonil, nagu ka mina võitsin ja istusin maha koos oma Isaga Tema troonile” (Ilmutuse 3:21).

Praeguseks jäävad pisarad. Me seisame silmitsi surmaga, võitleme patu jäänustega, kannatame kurbust, nuttu ja valu. Siiski tõotab Ta oma Kirikule, et „Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam” (Ilmutuse 21:4). Ja siis kuuleme troonilt valju häält ütlevat:

„Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. “(Ilmutuse 21:3).

Ja siin saame meie, Tema Kirik, Pühakirja suure, kauaaegse lubaduse täitumise: Temast saab meie Jumal ja meist Tema rahvas. Ta lubas ennast meile. Meie saame Tema endale. Me tunneme Teda. Me naudime Teda. Me elame koos Temaga igavesti.

Tema Kirik on inimesed, kelle Ta on valinud igavesti meie keskel elama.

Kas Te solvaksite Tema pruuti?

Jeesus valis oma naise juba enne maailma rajamist. Ta hoolitseb tema eest energia ja tähelepanuga. Ta puhastab teda ja valmistub esitlema teda puhta ja kaunina. Ja Ta sõlmib lepingu ning on tema abikaasa ja temaga koos igavesti. Taeva Issand armastab oma pruuti. Kas see ei pane Teid teda veelgi rohkem armastama? Kas see ei tekita Teis soovi pingutada selle nimel, et temast mitte halvasti rääkida?

Me ei valgenda teatud koguduse juhtide puudusi ega patuste südamete erilisi pahesid. Me ei varja kurjust. Samuti ei halvusta me kirikut, teeseldes, et näeme ja teame puudusi, mis on väljaspool meie riiki, rääkimata maailmast ja ajastutest. Ja me ei teeskle, et kirik on juba täielikult puhastatud. Kristus töötab endiselt selle kallal.

Kui tekib kiusatus rünnata „kogudust”, peame me Kristust tunnistades meeles pidama Tema vaatenurka ja Tema südant ning rääkima oma Päästja armu ja tõega Tema pruudiga.

Autor David Mathis / desiringgod.org

Allikas: https://ieshua.org/oskorblyaete-li-vy-nevestu-svoego-spasitelya-chto-iisus-dumaet-o-svoej-tserkvi.htm