Nikolai Khmara
Nõukogude Liit
1970ndad.
“Mis inimesed need küll on?” imestas Nikolai Khamara. “Nad kannatavad ja on samal ajal rõõmsad. Nad laulavad kõige raskematel hetkedel. Kui neil on tükk leiba, siis nad jagavad seda nendega, kel pole midagi. Hommikul ja õhtul panevad nad käed kokku ja räägivad sellega, keda pole näha ja seda tehes nende nägu särab.”
Nikolai Khamara oli juba neli kuud jälginud kristlasi, kellega ta jagas kongi. Kristlased olid vangis, sest nad polnud loobunud oma usust Jeesusesse, kuid Khamara arreteeriti röövimise eest ja mõisteti kümneks aastaks vangi. Ta kirjeldas ennast kui ilma südametunnistuseta inimest.
Ühel päeva tulid kaks kristlast Khamara juurde. Ta rääkis neile oma kurva eluloo ja lõpetas selle sõnadega: “Ma olen kadunud hing.”
Üks kristlane päris Khamaralt: “Oletagem, et keegi kaotab hinnalise kuldsõrmuse. Kas sõrmuse väärtus muutub, kui ta on kadunud?”
“Milline rumal küsimus!” vastas Khamara. “Kuld on kuld ja kui sina selle ära kaotad, siis leiab keegi teine selle üles.”
“Aga milline on kadunud inimese väärtus?” küsis kristlane. Ja vastates oma küsimusele jätkas ta: “Kadunud hing, olgu ta siis varas, abielurikkuja või mõrvar, on ikkagi väärtuslik inimene. Ta on nii väärtuslik, et Jumala Poeg tuli taevast maa peale ja suri tema eest.”
Nikolai Khamara taipas.
Kristlased ütlesid röövlile: “Jumal armastab sind. Sa oled Talle oluline.
Kui Jeesus kohtus röövlite, prostituutide ja patustega, ei küsinud Ta kunagi, mida nad teinud on. Ta ütles hoopis: “Rõõmustage, teie patud on andeks antud.” Ka mina ütlen sulle, sinu patud on sulle andeks antud, sest Jeesus suri sinu eest. Sul tuleb ainult uskuda.”
Khamarast sai kristlane.
Kui ta vanglast vabanes, ühines ta põrandaaluse kirikuga, kuigi see tähendas pidevat ohtu KGB poolt. Temast sai kohaliku koguduse ustav liige.
Mõne aja pärast vahistati nende koguduse pastor. Teda peksti ja piinati, et ta avaldaks oma koguduseliikmete nimed ja annaks teavet põrandaaluse trükikoja kohta, kus trükiti vaimuliku sisuga raamatud, mis levisid terves rajoonis. Hoolimata piinamisest ei andnud ta mingit teavet, sest kui ta oleks seda teinud, oleks vahistatud palju tema kaaslasi.
Pärast seda, kui pastorit oli tükk aega pekstud ega olnud midagi saavutatud, ütles ülekuulajate juht: “Olgu, me ei piina sind rohkem. Meil on nüüd teine meetod.”
Vahistati Nikolai Khamara ja toodi pastori juurde. “Kui sa meie küsimustele ei vasta, siis me piiname teda sinu nähes.”
Pastor ei suutnud taluda mõtet, et keegi peaks tema pärast kannatama ja ta küsis Khamaralt: “Mida ma pean tegema?”
Nikolai Khamara vastas: “Ole Jeesusele ustav ja ära reeda Teda. Ma olen õnnelik Jeesuse eest kannatades.”
Kapten ütles: “Nüüd torkame tal silmad välja.” Nad võtsid noa ja hakkasid Khamara poole liikuma. Pastor ei suutnud seda taluda. Ta hüüdis Khamarale: “Ma ei saa seda pealt vaadata! Sa jääd pimedaks!”
Mees vastas: “Kui ma neist silmadest ilma jään, näen ma rohkem ilu, kui ma nendega näeksin. Ma näen oma Lunastajat. Jää Kristusele truuks kuni lõpuni.”
Kui ta oli lõpetanud ja nägi, et pastor ei ütle midagi, pöördus kapten pastori poole ja ütles: “Kui sa oma kirikut üles ei anna, siis me lõikame tal keele ära.”
Pastor hüüdis meeheitlikult: “Mida ma pean tegema?”
Nikolai Khamara viimased sõnad olid: “Ülista Jeesus Kristust! Ma ütlesin kõige ülevamad sõnad, mida saab öelda! Nüüd tehke mida tahate!”
Khamara suri märtrisurma.
Katkend Märtrite Hääle raamatust “Jeesus-friigid.”
Nijole Sadunaite, Nõukogude Liit, Leedu 1970ndad. Kui Nijole Sadunaite Leedu Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis süüdi mõisteti, ütles ta kohtule: "See on .....
Chiu-Chin-Hsiu ja Ho-Hsiu-Tsu. Jiangxi, Hiina. Kultuurirevolutsioon 1966-1969. Kaks kristlasest neidu ootasid vanglaõuel hukkamist. Üks kaasvang, kes neid kongiaknast .....