Pidasin oma abielus vastu nii kaua, kui suutsin. Kuid saabus päev, mil jõust enam ei piisanud ja niipea, kui abikaasa Bill tööle läks, pakkisin asjad, võtsin meie 14-kuuse poja kaasa ja lahkusin kodunt. See aasta oli ainuke, mil elasime minu vanematega ühes linnas. Ilmselgelt tegi see, et sain ema ja isa juurde põgeneda, minu otsuse Billist lahkuda lihtsamaks.
Pisarates ja vihase näoga läksin emaga kööki. Ta hoidis last ja mina õigustasin nuttes oma tegu. Ema valas mulle tassi kohvi ja ütles, et tema ja isa aitavad mind. Hingasin kergendatult, kui sain teada, et nad on minu jaoks olemas.
“Aga enne kui Billist lahutad, pead midagi ette võtma,” ütles ema. Ta pani mu magava poja pikali, võttis paberilehe ja pastaka ning tõmbas lehe keskele vertikaalse joone. Ta palus mul kirjutada vasakpoolsesse veergu kõik, mida Bill tegi sellist, mis muutis temaga koos elamise võimatuks.
Vaatasin eraldusjoont ja mõtlesin, et paremale palub ema mul kirja panna kõik Billi head omadused. Olin kindel, et negatiivsete omaduste nimekiri läheb ikka pikemaks, seega võtsin hea meelega ette vasakpoolse veeru täitmise. Ma ei säästnud tinti ja paberit. Ägestunult panin paberile vastiku portree oma talumatust abikaasast. Vasak veerg nägi välja selline:
Ei korista kunagi enda järelt.
Vaikne (tummahammas).
Ma saan kõigist tema plaanidest ja otsustest teada viimasena.
Jääb jumalateenistuste ajal magama.
Ta nuuskab nina ja röhitseb otse laua ääres.
Ei osta mulle kunagi häid kingitusi.
Ta riietub vabalt ja sundimatult.
Ihne.
Laisk (ei aita mul koduseid töid teha).
Nimekiri täitis terve lehe. Mul oli enam kui piisavalt tõendeid selle kohta, et ükski naine ei saa sellise koletismehega koos elada.
Kuivalt ja enesega rahulolevalt naeratades küsisin:
“Ja nüüd, ma arvan, et sa palud mul kirjutada lehe paremale küljele Billi head omadused?”
“Ei,” ütles ta, “ma juba tean Billi häid omadusi. Ma tahan lihtsalt, et igale vasakule kirjutatud reale kirjutaksid paremale oma vastuse. Selle, kuidas sa ise käitud.”
See osutus jõhkramaks ja raskemaks ülesandeks, kui Billi heade omaduste kirjeldamine. Mulle jäid meelde mõned Billi head omadused ja ma oskasin neid üsna hästi kirjeldada. Aga ma ei mõelnud kunagi enda peale. Teadsin, et ema ei jäta mind rahule enne, kui ma kõik lõpetan ja hakkasin kirjutama:
Olin solvunud, karjusin, vihane ja tülpinud.
Mul oli häbi tema lähedal olla.
Tegin endast “märtri”, mängisin tunnetel ja äratasin enda vastu haletsust.
Tahtsin olla abielus kellegi teisega.
Ma ei rääkinud temaga (sulgusin endasse ja karistasin teda vaikimisega).
Arvasin, et olen tema jaoks liiga hea (arvasin, et Bill ei ole mind väärt).
Nimekiri tundus lõputu. Kui olin terve veeru täis kirjutanud, siis võttis ema paberi minu käest ja käärid laualt. Ta lõikas mu töö mööda vertikaalset riba pooleks. Ta kortsutas vasaku veeru kokku ja viskas prügikasti ning ulatas parema veeru mulle.
“Becky,” ütles ta, “võta see nimekiri koju. Mõtle oma tänastele tegudele. Palveta selle pärast. Las laps jääb täna meie juurde. Kui teed siiralt seda, mida ma sinult palun ja tahad ikkagi Billist lahutada, siis teeme isaga kõik endast oleneva, et sind aidata.”
Paljas tõde
Jättes oma asjad ja poja, naasin koju. Istusin oma nimekirjaga diivanile. Ilma Billi tüütute harjumuste tasakaalustava loeteluta oli raske uskuda, milline mu teguviis välja nägi. Nimekiri oli kohutav.
Nägin ülestähendust väiklasest käitumisest, häbiväärsetest kommetest ja hävitavatest reaktsioonidest. Järgmised paar tundi veetsin ma Jumalalt andestust paludes. Palusin jõudu, juhatust ja tarkust muudatuste tegemiseks, mida mul oli vaja teha. Ma jätkasin palvetamist ja mõistsin, kui naeruväärne olin olnud. Mul oli raske isegi meenutada Billi patte, mida kirjeldasin. Kui absurdsed need olid. Temas ei olnud midagi ebamoraalset ega kohutavat. Mu süda oli muutunud nii kõvaks ja pimedaks, et ma ei pannud enam tähele, et mind on õnnistatud tõeliselt hea abikaasaga – mitte täiusliku, aga hea abikaasaga.
Mulle meenus, kuidas viis aastat tagasi Billile vande andsin. Lubasin teda armastada nii haiguses kui ka tervises. Olla temaga kurbuses ja rõõmus. Lubasin seda kõike Jumala, oma pere ja sõprade juuresolekul. Kuid oma pühast lubadusest hoolimata olin ma täna hommikul väikeste pahanduste tõttu valmis tema juurest lahkuma.
Hüppasin autosse ja sõitsin tagasi vanemate juurde. Ma ei suutnud uskuda, kui hästi ma end tundsin, erinevalt esimesest külaskäigust ema juurde. Nüüd tundsin rahu, rahulikkust ja tänulikkust.
Kui ma oma pojale järele läksin, siis ehmatas mind see, et oleksin peaaegu traagiliselt tema elu muutnud. Oma väiklase valivuse ja ülitundlikkuse tõttu oleksin ta jätnud ilma võimalusest veeta iga päev oma imelise isa seltsis aega. Tänasin kiiresti oma ema ja tormasin uksest välja, et jõuda koju enne, kui Bill tagasi tuli.
Selleks ajaks, kui ta töölt tagasi tuli olin ma juba oma asjad lahti pakkinud ja ootasin teda.
Uus vaade
Tahaksin öelda, et Bill muutus, aga ta ei muutunud. Ta tegi jätkuvalt kõike, mis mulle piinlikust valmistas ja mind tüütas, pannes mind plahvatama ja tegi neid asju, mis mu tuju rikkusid. Siiski olid minus toimunud muutused. Sellest päevast peale tundsin ma vastutust mitte ainult oma tegude eest, vaid ka selle eest, kuidas ma Billi tegudele ja hoiakutele reageerisin.
Ühes punktis kirjutasin: Bill magab kirikus. Niipea kui ta hakkas uinuma, ei suutnud ma Jumalat ülistada ega Tema Sõna tajuda. Nii sageli pidasin ma oma abikaasat ebavaimulikuks mühakaks, kes ei tundnud jutluste vastu huvi – aga minu isa oli jutlustaja! Kirikus unustasin täielikult, et Bill ei suutnud istuvas asendis kaua ärkvel olla. Ma ei teinud muud, kui keskendusin tema lugupidamatule suhtumisele jumalateenistusse. Tema vaikselt norskas, aga mina läksin keema. Ma kihelesin pingil, tundes end solvatuna ja alandatuna. Mõtlesin, kuidas sain abielluda mehega, kes häbistab mind kogu kiriku ees. Olin kindel, et ta ei vääri nii vaga naist kui mina.
Pärast palvemeelset järelemõtlemist langes aga loor mu silmadelt ja ma nägin ennast sellisena, nagu ma tegelikult olin. Mul oli häbi selle pärast, et uhkus ja kõrkus mürgitasid mu hinge kõige kallimal Jumala ülistamise ja kummardamise ajal. Tegelikult ei olnud probleem mu mehes, vaid minus. Koos läbinägelikkusega tulid mu ellu muutused. Nüüd, kui Bill jälle kirikus uinakut tegi, pöörasin pilgu Billilt ja endalt ning keskendusin Jumalale. Pühendasin end täielikult palvele ja tänamisele. Mind ei huvitanud, mis mu ümber toimub. Teadsin, et vastutan ainult oma südame eest, seega suunasin kogu oma jõu ja tähelepanu armutroonile lähenemisele. On hämmastav, et pärast seda, kui hakkasin oma tähelepanu suunama Jumalale, mitte Billi puudustele, toimus minu hinges muutus. Viha, ärrituvus ja solvumine asendusid rõõmu, rahu ja armastusega.
Bill märkas peagi muutust minus. Ühel päeval lõuna ajal märkis ta: „Ma märkasin, et sa muutusid jumalateenistusel rõõmsamaks. See on hea, sest ma hakkasin arvama, et sulle see jutlustaja ei meeldi.” Instinktiivselt tahtsin talle kohe öelda mitu teenistust ta mul ära rikkus, kuid võtsin ta sõnad lihtsalt ilma kommentaarideta vastu.
Ümberkirjutatud nimekiri
Olen aastate jooksul mitu korda oma nimekirja ümber kirjutanud. Palusin pidevalt, et Jumal annaks andeks mu isekuse ja uhkuse ning annaks mulle tarkust.
Viisteist aastat hiljem, 49-aastaselt, diagnoositi Billil Alzheimeri tõbi. Ta oli sunnitud töölt lahkuma. Kõik kodused kohustused ja pere rahaline toetamine langesid minu õlgadele. Paljud päevad ja ööd muutusid meie jaoks rahututeks ja ärevateks. Mu pojad ja mina vaatasime, kuidas Bill oma elu eest meeleheitlikult võitles. Tema optimism ja vastupidavus inspireerisid meid.
Hoidsime kogu oma jõuga kinni oma usust, et tema elu on Jumala kätes. Meie jaoks oli see lohutav, sest olime selgelt teadlikud oma abitusest. Otsisime küsimustele vastuseid Piiblist. Küsisime: “Miks?” Meie südamed olid täidetud kas valu, meeleheite või kurbusega. Hoolimata muretormidest ei lakanud me otsimast Jumala rahu, mis on üle igasuguse mõistmise.
Mul on kahju, et kaotasin nii tihti enesevalitsuse, kuna Billi seisund viis mu sisemisest tasakaalust välja. Neil päevil nappis mul kannatlikkust, kuigi teadsin, et Bill ei teinud mu elu kuidagi keerulisemaks. Aja jooksul mõistsin, et minu kohustus on vastata tema tegudele Jumala armastusega. Hüüdsin Jumala poole, et Ta armastaks minu kaudu, sest ma ei suutnud Billi armastada nii, nagu Jumal teda armastas.
Mitu korda tänasin Jumalat oma ema eest, kes oli mu vaimne teejuht. Kindlasti tahtis ta mitu korda minuga pragada või avaldada oma arvamust minu halva käitumise kohta. Selle asemel aitas ta mul lihtsalt avastada tõde, mis päästis minu jaoks kõige kallima – mu abielu. Kui ma poleks õppinud vastama uskliku naisena Billi varasematele väikestele probleemidele, siis ei oleks ma suutnud korralikult toime tulla suurte probleemidega, mis nüüd saabusid.
Mu poeg tuli kord koju ja küsis: “Ema, mida me teeme, kui isa meid ühel päeval enam ei mäleta?” Ma vastasin: “Meie mäletame teda. Me mäletame seda abikaasat ja isa, kes ta oli. Me mäletame kõike, mida ta meile õpetas ja kui väga ta meid armastas.”
Pärast poja lahkumist naeratasin. Mulle meenus kõik, mida see mees, kes armastas oma perekonda ja oma Jumalat, meie heaks oli teinud. Ja paljud neist meeldivatest mälestustest on just need tüütud harjumused, mille ma olin aastaid tagasi Billi negatiivsete omaduste nimekirja lisanud.
Becky Zerbe,
oli Billiga abielus 29 aastat.
История №29: «Совет мамы, который спас мой брак» – Добрые истории на “Добро ЕСТЬ!” (dobro-est.com)
Kui arvate, et abielu peab õnnelikuks tegema, siis hakkate abielu kuritarvitama. See ei ole abielu eesmärk. See ei .....
Kristlusel on ainulaadselt kõrge ettekujutus nii vallalisusest kui ka abielust. Kuid meil, tavalistel inimestel, on raske nende vastuoludega .....
Jeesus ütleb, et abielu on Jumala poolt loodud suhteks, milles kaks elu sulanduvad üheks. Teie nimed saavad üheks, .....
„Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!”(Efeslastele 5:14) Selle evangeeliumi muutvat väge .....
Küsimus: Palun öelge, kuidas peaks usklik mees (natuke rohkem usklik, kui tema naine) käituma, kui tema naine on .....
Kui Saalomon tahtis oma poegi abielurikkumise eest hoiatada, rääkis ta järgmise loo: Sest oma koja aknast, aknaavast ma .....