Pastor Aleksander Lebedev on Krasnojarski territooriumi põhjaosas teeninud 12 aastat. Ta rääkis Bog.News-ile evangeeliumi kuulutamise eripäradest põhja karmides oludes.
– Pastor Aleksander, öelge meile, kas olete sündinud Norilskis või kolinud sinna?
Olen sündinud Kesk-Aasias Alma-Ata lähedal Kasahstani NSV-s. Need on soojad elukohad. 90ndatel emigreerusime Venemaale, Zheleznogorski linna, Krasnojarski territooriumile. 2009. aastal, pärast 2,5 aastat kirikus käimist, saadeti mind missioonile Norilskisse. Minu pastor sai ilmutuse: saata mind Krasnojarski territooriumist põhja poole. Siiski andis ta mulle võimaluse palvetada, et ise otsus langetada. Ma ei pidanud kaua palvetama, sest Jumal ütles mulle kiiresti: “Kui soovid näha suuri imesid, siis mine.” Olin Jumalaga nõus.
Norilsk on piirkondliku tähtsusega linn Krasnojarski territooriumi põhjaosas ja seal elab 181 800 inimest. See on maailma põhjapoolseim linn, kus elab üle 150 tuhande inimese. Norilsk on suur värvilise metallurgia keskus. Linna moodustab kaevandus- ja metallurgiaettevõtte Norilsk Nickel polaarosakond.
Millised olid teie ootused Norilskisse saabudes?
Mul polnud illusiooni, et kõik algab väga kiiresti. Linn osutus aga karmimaks, kui ma ootasin. Ma ei arvanud, et kõik nii kurb on, kuid kohale jõudes nägin musta ja halli igapäevaelu ees – eriti sügisel -, see kõik tundub väga kurb. Linn, kust tulin, on väga maaliline, nagu väike Šveits, mille keskel on järv. Norilski maastik oli kardinaalselt teistsugune: puid pole, kõik on hall ja seal on ka tööstusjäätmed: gaas, väävel …
Kas teil oli soov tagasi minna?
Muidugi oli. Esimestel kuudel ma unistasin sellest, et tagasi minna. Kuid teadlikkus minu kutsumusest hoidis mind tagasi. Sain aru, et mind on siin vaja. Oli tunne, et pean mõnda aega uude kohta jääma ja midagi juhtub. Ainult tänu sellele võitsin ennast ja jäin. Seejärel hakkasin nägema Jumala abi. Oli aegu, kui sain Jumalalt samm-sammult juhiseid: mida teha. Tegutsesime nende järgi ja saime tulemusi. Kuna algul spetsialiseerusime alkoholi- ja narkosõltlastele ning avasime vaimse ja moraalse taastumise keskused, siis hakkasid inimesed kirikusse tulema. Pärast seda sain aru, et jään Norilskisse.
Vahetustöölised tulevad Norilskisse tööle. Kellele te suurema rõhu panete evangeeliumi kuulutades: kas neile või kohalikele?
Me ei jaga inimesi kohalikeks elanikeks ja külastajateks – kirik on kõigile avatud. Tõepoolest, paljud inimesed, kes siin vahetustes töötavad, külastavad kirikut. Samal ajal on kohalikel elanikel soov igal võimalikul ja võimatul viisil Norilskist lahkuda: teenida raha, et osta korter “mandril” ja lahkuda sellest piirkonnast. Vähesed inimesed seovad oma edasise saatuse Norilskiga. Seetõttu oleme sellega leppinud ja töötame sellistes tingimustes. Muidugi, kui inimesed ei lahkuks, oleks kirik suurem.
Kui palju teil on praegu tegelikke koguduseliikmeid?
„Me arvutasime välja, et Norilski teenistuse esimese kolme aasta jooksul läbis kirikut 400 inimest. Siis lõpetasime statistika pidamise, kuna selleks pole aega ja me ei näe sellel mõtet. Nüüd on kiriku palgal 130 inimest. Jumalateenistustel osaleb umbes 100 inimest. Pühapäeviti kirikus käimise kultuuri on inimestele raske sisendada, sest nad töötavad pühapäeval kombinaadis. Muidugi üritavad need, kes meie kirikus päästetud said, seda kultuuri oma perre kanda. Kuid keskastme inimene – kui ta töötab pühapäeval, siis ta töötab. Pühapäeval kirikusse tulemata jätmine ei ole midagi ebatavalist. Kui pühapäeval on vaba päev, siis tulevad nad kirikusse. Muidugi alguses me tembeldasime sellise käitumise halvaks, öeldes ette, et inimestes valitseb mammona vaim. Siis lõpetasime sellise sildistamise: inimene tuleb – me rõõmustame; lahkub Norilskist – me õnnistame. Meid hoiatatakse ette kui on plaanis ära kolida. Võtame need otsused rahulikult vastu. Kui nad on jumalateenijad, siis me enam ei arvesta nendega. Viimasel ajal oleme aga püüdnud inimesi lähetada misjonärideks, kui inimesed kolivad teise linna – et nad mitte ainult ei liituks kohaliku kogudusega, vaid alustaksid ka ise teenistust. Siiani on sellises formaadis lahkunud ainult üks perekond – nad tegutsevad nüüd misjonäridena Lesosibirskis (Krasnojarski territooriumil) ja tahame saata teise perekonna Belgorodi.
Kui meelsasti võtavad kohalikud töötajad evangeeliumi vastu?
Nad nõustuvad meelsasti, kuid mitte alati ei kuku Sõna heasse pinnasesse. Sest kõige sagedamini on tegemist seda tüüpi pinnasega, milles selle ajastu mured lämmatavad seemne. Ja nii tullakse kirikusse meelsasti kutse ja isikliku tunnistuse järgi. Tänavaevangelisatsioon pole meie riigis nii arenenud, sest terve jaanuar on meil õhutemperatuur alla -40C. Kuid isegi tulles kirikusse, kaotavad need karmid mehed maailma murede tõttu hiljem päästesõnumi. Sagedamini kui mandril. Ma teenisin Železnogorskis – seal tekkis lühema aja jooksul rohkem kodugruppe ja kirikusse tuli rohkem inimesi. Siin on inimestel suurem soov raha teenida.
Milliseid vahendeid näete, et muuta kohalike usklike suhtumist Norilskisse?
Nüüd keskendume puhastele ja ennastsalgavatele suhetele – kui inimesed mõistavad, et me ei armasta neid mitte tulemuse pärast, vaid lihtsalt ehitame suhteid. Lihtsalt Norilskis on inimeste seas väga vähe soojust. Oleme ise samuti sisemiselt ümber vormitud. Varem keskendusime tulemusele: sellel oli suur roll, kui palju inimesi kirikus käib ja kui paljud neist pühapäevastel jumalateenistustel osaleb. Nüüd ei pane me sellele rõhku – kõik on taandunud vaimsele-hingelisele osadusele, armastusele meie vahel. See ei ole paatos ega sõnad, see on see, milleni jõudsime pärast 10-aastast teenimist Norilskis, pärast seda, kui mõistsime, et siin on väga raske inimesi tulemuste saavutamiseks motiveerida. Kohalikke elanikke mõjutavad mitmed tegurid: kolme kuu pikkune polaaröö, pikk talv oktoobrist juuni alguseni ja madal hapniku kontsentratsioon õhus tänu sellele, et Norilsk asub Putorana platool. Mõistame, et nende põhjuste koosmõjul on inimestelt raske tulemusi nõuda. Me ise ei tunne end hästi, kuigi palvetame, paastume ja peidame end Sõnasse. See ei tähenda, et tulemus pole oluline, kuid see on teisejärguline.
Kas kuulutate Taimõri põliselanike seas evangeeliumi?
Pastorina pole ma selleks saanud mingit ilmutust. Meid huvitavad rohkem need, kes on sattunud sõltuvuste orjusse.
Krasnojarski territooriumi Evenki munitsipaalringkonna kohalike ametivõimude veebisaidi andmetel on „viimastel aastatel kasvanud Põhja-Venemaa põlisrahvaste seas alkoholism 20–25 protsenti. Selle aja jooksul kasvas meessoost elanikkonna seas kroonilisse alkoholismi suremus 6,5 korda ja naissoost elanikkonna seas19 korda”.
Alkoholism on põhjarahvaste seas laialt levinud. Kas kavatsete kuidagi alkoholismi põdevaid inimesi aitama hakata?
Alkoholi osas – jah, nad on omadega väga ummikus. Purju jäämiseks on neil vaja ainult pudeli korki nuusutada. Me juba aitame neid, nad tulevad meie juurde. Meie kirikust käisid läbi neenetsi ja nganassaani kohalike rahvaste esindajad. Kaks dolgalast, poiss ja tüdruk, said lahti alkoholismi sõltuvusest. Nad jäid kirikusse, neenetsi, nganassaanide juurde. Poisil on varsti oma pere. Kuid märkasin, et põliselanikel on raske Jumala Sõna vastu võtta. Võib-olla on see tingitud nende mentaliteedist. Tundub, et nad usuvad, kuid patu osas on nad õrnahingelised. Pärast vaimse ja kõlbelise taastamise kursuse läbimist lähevad nad hulkuma. Tõenäoliselt ei võimalda nende rändav elustiil ja kindlasse kohta kiindumuse puudumine neil evangeeliumi vastu võtta. Üldiselt me ei vaata, kas see on põliselanik või mitte. Meie kirikus on usbekid, aserbaidžaanlased, tatarlased, baškiirid. Inimesed tulevad Norilskisse suure rubla järele ja siis jäävad nad hätta ning siis tulevad kirikutesse.
Mil määral kuulutavad põlisrahvad evangeeliumi oma hõimukaaslastele?
Nende silmis pole oma inimeste päästmisel mingit väärtust. Muidugi palvetavad nad oma rahva eest, kuid selleks, et oma usku jagada – see pole nendeni veel jõudnud. Kohtumisel jutlustab ta oma perele. Suurem osa dolgalastest elab Dudinkas. Seal on umbes 20-liikmelised väikesed kirikud, kus saavad päästetud nii neenetsi, kui ka dolgi elanikud.
Kuidas saab kirik mõjutada trende, kui Venemaa kaugemate piirkondade elanikud lahkuvad arenenumatesse piirkondadesse?
Raske küsimus. Ma ise olen, vaadates toimuvat, pettunud. Norilskist lahkuvate elanike asemel tulevad siia moslemiriikidest pärit noored migrandid. Mõnikord käituvad nad väljakutsuvalt, jultunult ja eriti kohalike tüdrukute suhtes. Kui Armeenia-Aserbaidžaani konflikt Mägi-Karabahhi pärast taas teravnes, hakkasid noored aserbaidžaanlased autodega ringi sõitma, lehvitades riigilippe. Kohalikud kriminaalid rahustasid selle kõik aga väga kiiresti maha.
1.veebruaril teatas Interfax, et FSB ohvitserid pidasid Norilskis kinni kohaliku elaniku, kes värbas inimesi Venemaa Föderatsioonis keelatud terroriorganisatsiooni Islamiriik.
Ma ei saa öelda, et mul pastorina oleks mingeid vahendeid noorte hoidmiseks Norilskis. See on pigem sotsiaalne sfäär: projektid Põhja arenguks ja see on noorte jaoks asjakohane. Religioosse tausta seisukohalt on see ainult palve ja evangeeliumi kuulutamine. Hiljuti tuli meie kogudusse rohkem noori inimesi pärast seda, kui noored hakkasid ülistuses mängima. Me kasutame oma ülistuses arvutigraafikat. Oleme eemaldunud formaadist, kus nad saavad kirikus olla ainult teatud ajal, kiriku noored saavad siin veeta oma vaba aega. Andsime neile kiriku võtmed. Nad tunnevad, et neid usaldatakse.
See tähendab, et nad saavad kokku ja teevad muusikat. Ma ei saa siiski öelda, et see oleks massiline päästmine. Esiteks on see väike kiht noori. Noored peavad kohalikul tasandil üles tõusma ja siis hakkavad nad magnetina teisi inimesi ligi tõmbama.
Kas olete oma kümne teenistuse aasta jooksul mõelnud Norilskist lahkuda?
2016. aastal tehti meile ettepanek kolida Novorossiiskisse. Oli isegi keegi, kellele kirik jätta. Kuid mul ei olnud ilmutust, nii et me ei läinud kuhugi. Veelgi enam, siis oli meil väike laps ja kirikus hakkas midagi toimuma. Ja siis … liikuda, ehkki soojale maale, ja alustada kõike nullist … Rääkisime naisega ja otsustasime jääda. Muidugi püüame jaanuaris minna puhkama soojematesse piirkondadesse. See aasta siiski ei õnnestunud. Isegi kui mulle oleks pakutud nüüd kuhugi kolimist, oleksin suure tõenäosusega sellest keeldunud. Meid saadavad inimesed, kes ütlevad, et kui me lahkume, järgneb meile kogu rahvamass nagu mustlased. Ma ei taha, et kogu kirik koos meiega rändaks.
Alexey Kovalenok spetsiaalselt bog.news jaoks.
Fotod Aleksander Lebedev
Allikas: https://bog.news/2021/02/alexandr-lebedev-norilsk/
Juhid peaksid teenima kogudust, mitte ennast ülistama. Hiljutine dokumentaalfilm Hillsongist paljastab meie kalduvuse ülendada karismaatilise isiksuse ja hea .....
Hiljuti igavikku lahkunud J.I. Packer (1926–2020) kirjutas sadu artikleid ajakirjale "Christianity Today", kuid võib-olla kõige rohkem tekitas neist .....
KEMO suvepalvusel vestlesime Kamjanets-Podilskõi messiaanliku juudikogukonna rabi Vadim Škvarinskiga. Rääkisime tema lapsepõlve teekonnast Jumala juurde, usust taganemisest ja .....
KEMO Kevadpalvusel vestlesime Odessa messiaanliku juudikoguduse rabi Vladimir Liebermaniga. Rääkisime sõja algusest 24. veebruaril 2022, humanitaarabi peakorteri korraldamisest .....
KEMO kevadpalvusel vestlesime Uzhhorodi messiaanliku juudikogukonna rabi Aleksander Golotaga. Rääkisime “edust” IT-tööstuses ja rahanduses, elu mõttest ja Jumala .....
KEMO kevadpalvusel vestlesime Lvivi messiaanliku juudikogukonna rabi Eduard Sarukhanyaniga. Rääkisime sellest, kuidas ta profijalgpallist jõudis usku Jumalasse, sõja .....