Sa oled endiselt ema. Naisele, kelle laps suri

2016.aasta märtsis suri meie tütar Leila Judith Grace 39 nädala ja 4 päevasena emaüsas. Ta sündis neli päeva hiljem surnuna. Mu abikaasa ja mina sattusime maailma, millest olime vaid eemalt kuulnud. Tahes-tahtmata said meist nende vanemate kurva solidaarsuse liikmed, kes kannavad endaga kaasas siit maalt lahkunud lapse varjatud leina.

Leila suri viis aastat tagasi. Mul on veel palju õppida Issandalt, kui lähen läbi Tema valusast ettehooldusest. Kuid nagu ma meenutan, siis on seitse tõde aidanud mul silmad taeva poole tõsta – seitse tõde, mida tahaksin jagada iga emaga, kes kõnnib sarnasest leina ja valu orust läbi.

Nii et sulle, kallis õde Kristuses tahan öelda, et mul on väga kahju, et jagame seda suurt kurbust ühiselt. Soovin, et see nii ei oleks. Loodan, et need tõed aitavad sul jätkata võitlust selle nimel, et elada usu, mitte nägemise järgi, kui sa kurvastad oma kalli lapse surma pärast.

1.See polnud sinu süü.

Kui oled natuke minu moodi, siis oled oma lapse surmale eelnevaid päevi elavalt ja üksikasjalikult oma peas läbimänginud ja mõelnud, mida oleksid saanud selle ärahoidmiseks teha. Mida oleksid saanud teisiti teha? Piibli vastus on selge: mitte midagi!

“Su lapse päevad kirjutati pöördumatult Jumala raamatusse enne, kui ta üldse eostus.”
Psalm 139 ütleb meile, et su lapse päevad olid loetud enne nende tekkimist: “Su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas.” (Psalm 139:16). ). Enne kui Jumal Leila minu üsas valmis kudus, oli Ta määranud, et Tema elu on ainult emakas — 277 päeva. Mitte miski, mida ma oleks saanud teha, ei oleks muutnud Jumala igavikulisi plaane, kuigi olen sageli soovinud ajas tagasi minna ja proovida seda teha. “Midagi ei toimu ilma Tema määramiseta,” ütles kord John Calvin (Institutes of the Christian Religion, 1.17.11). Saatan tahaks, et sa kahtleksid Jumala Sõna tõesuses, kuid teekond „mis siis, kui . . . ?” viib süütunde, laastamise ja lootusetuseni. Su lapse päevad kirjutati pöördumatult Jumala raamatusse enne, kui ta üldse eostus.

2.Su laps on ohutus kohas

Võib-olla arvame, et beebide jaoks on kõige turvalisem koht nende ema süles. Ja kuidas meie käed igatsevad hoida oma beebide hälle! Kunagi pole tühjus tundunud nii raskena. Kuid isegi kui meile see privileeg antakse, ei suudaks me neid kaitsta selle langenud maailma ohtude eest.

Selle asemel kutsuti meie lapsed otse Jeesuse sülle, kohta, kus „õelad jätavad ässituse” ja „väsinud saavad puhata,” (Iiob 3:17). Muidugi ei vähenda teadmine, et nad on ohutus kohas, praegust piina elust ilma nendeta. Kuid me ei pea kunagi oma laste pärast muretsema – tegelikult ei pea me isegi nende eest palvetama. Nende palverännak selles langenud maailmas on lõppenud ja nad on seda teinud

Turvaliselt Jeesuse käte vahel,
rikkuva hoole eest,
kaitstuna maailma kiusatuste eest,
patt ei saa neid seal kahjustada.

3.Sa näed oma last ühel päeval uuesti

Kui kuningas Taaveti poeg suri, ütles ta enesekindlalt: “Mina lähen küll tema juurde, aga tema ei tule tagasi minu juurde.” (2. Saamueli 12:23). Kui me Leila surnukeha hauda langetasime, panin ta pisikesele valgele kirstule esimese peotäie mulda. „Näeme varsti,” sosistasin läbi pisarate, klammerdudes Jumala lepingu ustavuse külge veelgi parema lootusega kui Taaveti oma. Mind aitas sellise enesekindluse saavutamisel katkend Dorti kaanonist:

[Kristlikel] vanematel pole põhjust kahelda oma laste väljavalimises ja päästes, keda Jumalal on olnud hea meel sellest elust nende lapsekingades ära kutsuda. (1.17)

Muidugi pääsesid meie lapsed taevasse ainult Jeesuse kaudu, keda nad vajasid sama palju kui kõik teised patused. Ka nemad vajasid pesemist, pühitsemist ja õigeksmõistmist Kristuse verega ning kui oleme Temaga usu kaudu ühendatud, siis ühel päeval näeme neid jälle.

4. Kuigi su lapse elu oli lühike, oli see väärtuslik elu

Raske on ette kujutada, kuidas meie maailmal võib olla alavääristavam vaade elule emaüsas kui praegu. Beebi elu peetakse igas arenguetapis ühekordseks kasutamiseks. Kuid me teame, et meie imikute elu oli eostumisest peale väärtuslik, sest Jumal on nad loonud: „Sest Sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus.” (Psalm 139:13).

Kudumispilt toob meelde keskendumise keerukatele detailidele ja millegi kauni hoolikale loomisele. Ei ole tähtis, mis hetkel meie lapsed raseduse ajal või pärast seda surid, kui arenenud nad olid, kas neil esines meditsiinilisi tüsistusi või mitte – nad olid ikkagi Jumalat peegeldavad, hinge omavad inimesed, kelle Ta lõi, ja seetõttu olid nad Tema silmis hinnalised.

5. Jumal hoiab sinust kõvasti kinni

Viis aastat tagasi, kui sonograaf ütles ahistavad sõnad: “Vabandust, aga süda ei löö”, tundsime abikaasaga, et meie maailm vajus kokku. Olime vabalanguses. Kuid sõber saatis meile 5. Moosese 33:27: „Varjupaigaks on iidne Jumal, kes sirutab välja igavesed käsivarred.” Sa ei pruugi alati tunda end hoituna, kuid su tunded ei muuda tegelikkust – Kristuses on Tema käed alati sinu all.

Nii et vala kogu oma kurbuse raskus neisse; Tema jaoks ei ole lein liiga raske — Ta hoiab sinust kinni. Nagu su taevane Isa on lubanud,

Hing, kes on Jeesusele toetunud puhkuseks,

Ma ei anna, ei anna teda ta vaenlaste kätte.

Seda hinge, mida kogu põrgu püüab raputada,

Ma ei jäta kunagi, ei iial, ei iial ei hülga.

6.Kuigi su laps ei ole sinuga, oled ikkagi ema

Praegu ei pruugi sul oma emaduse osas olla palju, mida ette näidata. Ei mingeid mähkmeid, mida vahetada, beebiriideid, mida pesta ega imetamist – kõik piinavad meeldetuletused sellest, mis sa kaotasid. Kuid elussünd või ellujäänud laps ei tee sind emaks: kui su lapse elu algas eostumisest, siis algas ka su emadus. Ja su lapse surm ei muuda seda reaalsust.

Kui Jeesus on Luuka evangeeliumis noormehe matuserongkäigu tunnistajaks, kirjeldab Luukas seda noormeest kui „oma ema ainsat poega” (Luuka 7:12). Jeesus, kes tunneb emale kaasa, käsib mehel „tõusta üles”. Luukas jätkab: “Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi.” (Luuka 7:15). Elus ja surmas oli see naine tema ema. Ja ülestõusmiselus andis Jeesus talle tagasi oma poja.

Maailm võib unustada, et oled oma lapse ema. Isegi su lähedased võivad unustada (tahtmata) mainida su lapse nime või lisada ta sünnijärjekorda. Kuid Jumal ei unusta kunagi. Elus ja surmas näeb ta sind oma lapse emana.

7.Su lapse lugu ei ole veel lõppenud

Keha ja hinge lahusolek ei ole olnud minu jaoks kunagi nii reaalne kui siis, kui hoidsin oma tütre elutut keha haiglas. Kuni selle hetkeni arvasin, et kuidagi peab Leila juba Jeesusega koos olema, kehaliselt. Ja ometi oli siin tema päris tõeline keha minu käte vahel – kõik seitse naela – seesama päris keha, mis lamab varsti pisikeses kirstus ja maetakse hauda. Siis ma mõistsin, et Leila lugu polnud veel lõppenud. Jah, ta oli Issanda juures, mis oli „palju parem” (Filiplastele 1:23), kuid see polnud veel parim. Ta ootas ja ootab siiani oma ülestõusmise ihu – oma hiilgavat uue loodu hävimatut keha.

Meie laste elu, surm ja ülestõusmine järgivad Issanda Jeesuse elu, surma ja ülestõusmise mustreid, kes on „uudsevili magamaläinute seast.” (1. Korintlastele 15:20). Ristil olid Jeesuse viimased sõnad oma Isale: „Sinu kätte Ma annan oma vaimu” (Luuka 23:46), kuid nagu me teame, oli Tema keha hauda pandud. Tema hing ja keha olid eraldatud reede õhtul kuni pühapäeva hommikuni, mil Ta surnuist üles tõusis.

Nii ka siis, kui meie lapsed surid, läksid nende hinged kohe taevasse, aga keha läks hauda. Selle Leila loo osa tähistamiseks graveerisime tema kirstule kolm sõna: “Ootan ülestõusmist.” Ükskõik, kuidas sa oma lapse puhkama panid, ootab ta sedasama ülestõusmist, mil “pasun kostab ja surnud äratatakse üles kadumatutena” (1. Korintlastele 15:52). Sel päeval kuulevad meie lapsed meie Päästja häält hüüdmas nende nime ja ütlemas: “Tulge välja.” Siis ja alles siis saab nende lugu täielikuks.

Seega, kallis õde Kristuses, kui me praegu oma väikseid leiname, siis tehkem seda lootusega, suunates oma silmad ülestõusnud Issandale Jeesusele. Ühel päeval ühendab Ta meid meie lastega teisel kaldal ja suuremas valguses. See päev on tulemas. Nagu Samuel Rutherford ühele leinavale emale kirjuta: „Valmistage end ette; Te olete täna oma tütrele lähemal kui eile.” Iga päev on üks päev lähemale oma lapse taasnägemisele.

---

Artikli autor Jackie Gibson on abielus Jonnyga ja neil on neli last – Benjamin, Leila, Zachary ja Hannah. Ta teenib koos oma abikaasaga Westminsteri teoloogilises seminaris Philadelphias.

Allikas: You Are Still a Mother: To the Woman Whose Baby Has Died | Desiring God