Kui teil on või olid oma (isegi surnud) vanematega suhted pingelised või purunenud, siis kuidas saate neile andestada nende patuseid vigu ja puudujääke? Kuidas õppida neid nägema läbi armu prisma?
Ma ei ole professionaalne nõustaja, kuid mul olid pingelised suhted oma isaga, kes suri 1984. aastal ja viimastel aastatel olen liikunud aeglaselt mõistmise, halastuse ja andestuse poole. Nii et lubage mul neile küsimustele vastata, jagades oma lugu. Minu lugu on ainulaadne, nagu kõigi meie lood. Aga kui te kuulete sellest teest, mida mööda Jumal mind juhtis, siis saavad teile teie järgmised sammud ehk selgemaks.
Kuidas ma saan andestada?
Alustame andestuse küsimusega. Meil on kergem andestada, kui näeme oma halbadest kogemustest mingit kasu. Kuna isa ei kuritarvitanud mind ega olnud minu suhtes vägivaldne, nagu vahel ajalehtedest loeme – teistel on raskem –, siis sain lõpuks aru, et isa puudujäägid tegid mu elu lihtsamaks kolmel viisil: mul oli kergem edu saavutada, kergem teha seda, mida tahtsin ja lihtsam Jumala armu läbi tunnistada Kristusest.
Hea halvast
Mul oli kergem end edukana tunda, sest kui ma kasvasin, siis tegi mu ema mu isa pidevalt maha, tembeldades teda laisaks luuseriks. See polnud õiglane: tal oli 40 aastat stabiilne töö, ta ei joonud end purju ega löönud teda, aga ta oli Harvardi halbade hinnetega lõpetanud. Ema ei austanud teda, sest isa ei saanud seda austust, mida ta ema arvates oleks väärinud.
Vaatasin eile “Love Storyt”, pool sajandit pärast seda, kui ma seda esimest korda teatris nägin ja selle tegevus toimub Harvardis. Ühel edukal üliõpilasest sportlasel olid väga pingelised suhted oma aristokraatliku eliitjuristist isaga, kes osales 1928. aasta olümpiamängudel. Poja jaoks, kes kutsus oma isa “härraks”, oli latt väga kõrgele asetatud ja ta tundis, et ta ei suuda kunagi oma isa ootusi täita. Mina seevastu võisin tunda end edukana, sest latt, millele pidin vastama, oli madalal. See polnud paha.
Mu isa ei puudunud mu elust, kuid ta oli kaugel. Selle tulemusena ma omamoodi kannatasin, aga saavutasin ka iseseisvuse, muretsemata selle pärast, mida isa arvab. Lahkusin judaismist neljateistkümneaastaselt muretsemata, et ta seda heaks ei kiida. Hiljem sain talle rääkida oma usust Kristusesse ja eelseisvast abielust mittejuudist šiksaga (jidiši sõna, mis viitab mittejuudist naisele, kes on kas romantiliselt huvitatud juudist või kelle jaoks on juudist mees kiindumuse objektiks) muretsemata, et ta seda heaks ei kiida.
Ma arvan, et mul oleks olnud igaljuhul julgust ja tervet mõistust Susaniga abielluda, kuid mõned juutidest poisid, kellel on head suhted oma isadega, on selles etapis kui õudusest halvatud. Paljud võtavad Jeshua vastu, kuid jätkavad mingisugust köievedu või hoiavad vähemalt oma usku saladuses, et vanemaid mitte häirida. Sellel pole mõtet, sest Jeshua kuulutas oma juutlust, kui ütles, et Ta on Kristus. Igatahes pole mul seda probleemi kunagi olnud.
Nähtamatud ohvrid
Mõiste andestus tähendab kristluses muidugi enamat, kui pahameele leevendamist: see hõlmab ohverdamist. Jumal andestab meile Kristuse ülima armastuse väljenduse kaudu. “Love Story” kuulus rida kõlab “Armastada tähendab seda, et ei pea kunagi vabandama”, kuid ma armastan oma isa tõeliselt ainult seetõttu, et ohverdasin oma uhkuse ja kahetsesin seda, et ma ei olnud teda kunagi tänanud kõige selle eest, mida ta minu heaks oli teinud.
Tema kingitus algas loomulikult sellest, et ta andis mulle elu ja jätkus sellega, et ta aitas mind rahaliselt. Suutsin praktiliselt ilma võlgadeta kalli kolledži lõpetada. Mu isal ei olnud autot kuni 30. eluaastani, aga mina kasvasin üles juhiloaga ja ei pidanud selle eest maksma. Ta ise kasvas suure depressiooni ajal vaesuses, kuid hoolitses selle eest, et tema perel oleks kodu. Me ei tundnud kunagi nälga.
Kuid mittemateriaalsed asjad on minu jaoks nüüd käegakatsutavamad. Tema kogemuse uurimine annab mulle 80% kindluse, et teismelisena koges ta sageli antisemitismi. Ta ei rääkinud mulle sellest kunagi. Olen 90 protsenti kindel, et ta nägi, vahetult pärast II maailmasõda, koonduslaagreid kui töötas ellujäänute ja põgenike seas tõlgi ja ekspediitorina. Ta ei rääkinud sellest kunagi.
Mis siis kui mu isa oleks mulle meenutanud neid õudseid detaile, mida ta kindlasti nägi Kolmanda Reichi varemetes? Mis siis kui ta oleks rääkinud mulle sellest, kuidas natsisõdurid ja kollaborandid lasid kunagi mu vanavanematele kuuli pähe?
Nagu kirjutasin oma sel aastal ilmunud raamatus “Lament for a Father”, siis kasvasin üles ilma antisemitismi endale teadvustamata. See oli kindlasti olemas, aga ma ei teadnud sellest.
Mis siis, kui mu isa oleks mulle pähe istutanud mõtte, et maailm on minu vastu? Kümmekond aastat, 1960. aastate lõpust 1970. aastate alguseni, eksisin sügavalt, kuid säilitasin üldise optimismi nägemata õudusunenägusid holokaustist. Mul on kahju, et ei saanud täiskasvanuna järjekindlalt oma isalt mineviku kohta rohkem teada, kuid nüüd näen tema tagasihoidlikkuses mõningaid eeliseid.
Kahtlustan, et mu isa oli nagu mõrvadetektiiv, kes ei räägi oma naisele, mida ta täna nägi ja hoidis teatud üksikasju mu ema eest saladuses. Kuid nagu telesaated meile sageli räägivad “seadusest ja korrast”, tuleb inimesel, kes isoleerib end psühholoogiliselt selleks, et takistada pessimismiviiruse levikut, maksta selle eest oma hind. Mu isa suhtus kristlusesse ja selle kesksesse täiusliku ohverduse ideesse vaenulikult, kuid ta ise ohverdas enda – ja ma olen talle selle eest tänulik.
Kuidas ma saan osutada armu?
Tahan vastata teisele küsimusele: kas ma vaatan teda läbi armuprisma? Kui me kasutame termineid: “Ole mulle armuline”, siis peame silmas: “Saage aru, millest ma läbi lähen.” Kujutan ette, milline löök oli see mu isale, kui ta muutis oma teoloogia Harvardis vastuvõetavaks ainult selleks, et teda aspirantuurist välja ei visataks, sest ta ei sobitu ümbritsevasse ühiskonda. Kujutan ette, mis tunne oli näha Saksamaal palkidena kuhjatud juudi surnukehi. Ma kujutan ette, mis tunne on kui sinu naine ja seejärel pojad sind ei austa. See oli kolm lööki. Nii et pole üllatav, et ta ebaõnnestus.
Mõistmine võib tähendada ka paralleelide nägemist. Tõenäoliselt valmistas mu vanaisa isale pettumuse, sõites Ameerikasse nii, et nad ei näinud teineteist enam kunagi. Mu isa valmistas vanaisale pettumuse, lahkudes ortodokssest judaismist ja võttes omaks rekonstruktsionistliku judaismi, mis on võrreldav sellega kui fundamentalistlik kristlane otsustab ühtäkki alates tänasest hakata käima piiskoplikus kirikus. Mina valmistasin oma isale pettumuse hakates uskuma Kristusesse. Minu mineviku uurimine on aidanud mul mõista, et järgin perekondlikku traditsiooni.
Kuidas ma peaksin siis reageerima? Psühhiaater Abraham J. Tversky ütles: “Inimesed vajavad nelja asja: õhku, toitu, vett ja kedagi, keda süüdistada” (tsit. D. Prager, Rational Bible: Genesis, 53). Inimesed, kes on oma surnud isade peale vihased, peavad neid pigem visandatud inimkujudeks kui keerukateks inimesteks, nii et isa elu uurides ilmneb tema enda isiksus. See võib aidata teha lõpu süüdistamisele ja anda võimaluse heade suhete tekkeks juhul kui isa on veel elus ja anda suurema mõistmise kui ta on juba igavikku lahkunud. Igal juhul käsib Jumal meil austada oma isasid ja emasid nende ja meie endi pärast. See on ainus käsk, millele on lisatud kinkekaart: pidage seda käsku, „et teie päevad oleksid maa peal pikad” (2. Moosese 20:12; vt ka Efeslastele 6:2).
Minul oli jällegi lihtne: isa oli eemalehoidev, aga mitte kuratlik. Igal juhul peame mõistma, et me kõik patustame – jah, erineval viisil ja erineval määral, kuid eranditult kõik. Isad püüavad sageli anda oma lastele endast parema, andes neile sageli seda, mida nad ise oleksid tahtnud, kuid ei saanud, kuid lapsed võivad soovida midagi muud kui see, mida nende isad neile annavad. Tee taaskohtumiseni algab arusaamisega, et me kõik oleme patused ja et me ei peaks hukka mõistma, et meid ei mõistetaks hukka (Luuka 6:37).
Raudketi katkestamine
Seetõttu suudan ma kindlasti oma isa patud talle andeks anda ja loota, et teised inimesed mulle minu omad andeks annavad. Ma saan vaadata teda läbi armu prisma ainult seetõttu, et Jumal on mulle selle objektiivi andnud ja kuna Jumal, oma lõpmatus halastuses, vaatab mind halastusega. Vastasel juhul edastame oma loomuliku alaväärsuse tõttu lihtsalt pärispattu. Esmapilgul on see kui raudkett, mis seob üht põlvkonda teisega. Kuid mõnikord muutub see raudkett Jumala halastuse ja armu läbi girlandiks, mida on lihtne murda.
Need, kes seda imelist muutumist näevad, hüüatavad nagu apostel Paulus rõõmsalt: „Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust? Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! ” (Rm 7:24-25). Kui meil on usk Jumalasse, siis saame vaadata otse oma pattu, sest miski ei tule Jumalale üllatusena. Saame teada, et oleme hullemad´kui arvasime, kuid meid armastatakse rohkem kui oskaksime loota.
Ma armastan oma isa, kes sai haiget, nagu mu ema ja tema isa ja kõiki teisi. Kuid pole nii sügavat haava, mida Jeesus ei saaks ravida.
Autor: Marvin Olasky / © 2022 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringgod.org
Allikas: https://ieshua.org/mozhete-li-vy-prostit-svoego-ottsa-moj-medlennyj-put-k-milosti.htm
"Miks ma pean talle jätkuvalt andestama?" Olen seda pastorina korduvalt kuulnud. Seda öeldakse tavaliselt väsimuse ja valuga või .....
"Tõenäoliselt ei laasta miski inimeste hinge nii palju kui hirm tundmatu, üksinduse ja kannatuste ees ... Ärevus ei .....
Tere kõigile, enne USA iseseisvuspäeva siin osariikides. Viimasel ajal, eelmisel nädalal, käsitlesime õdede-vendade rivaalitsemist – see on Piiblis .....
Ei. Muidugi mitte. Abielulahutus on traagiline lüüasaamine abielus. See on kahe inimese vahelise liidu hävitamine. Abielulahutus on Jumala .....
Eleeo – 'lahke või kaastundlik kohtlemine; võime andestada või olla lahke ja halastav"ελεαω (Matteuse 5:7). See õndsakskiitmine on .....
„Olge armulised, nagu teie Isa on armuline! Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge .....
Siin on midagi, mille üle mõelda. Jeesus ütles, et kui me ei andesta teistele, siis ei anna Isa .....
„Pöördu, Iisrael, Issanda, oma Jumala juurde, sest sa oled komistanud omaenese süü läbi! Võtke enestega kaasa sõnad ja pöörduge .....
John Marion Walker Armee Lennukorpuse Reamees 4. klass 35. õhusalga spetsialist 21. jälituseskadrill Bataani surmamarsis ellujäänu. Me kõik .....
Pole üllatav, et James Stewart tundis II maailmasõja ajal kutset oma riiki teenida. Ta pärines väga patriootlikust sõjaajalooga .....