Esimese raseduse ajal olime väga õnnelikud teades, et saame kaksikud. Minu unistused isadusest äkitselt kahekordistusid, kuna kujutasin ette, et hoian oma mõlemas käes last, vaatan, kuidas nad õpivad kõrvuti kõndima, maadlen nendega põrandal ja treenin nende jalgpallimeeskondi.
Järelkontrollis tehtud ultraheli aga näitas, et meie poistel on kaasasündinud väärarenguid. Kui nad sündisid väändunud liigeste ja tugeva lihasnõrkusega, siis nad kohe intubeeriti. Tuhat unistust isadusest suri hetkega.
Loodetud elu asemel sukeldusime ööpäevaringsesse intensiivravisse. Kolm aastat hiljem matsime oma poja Isaaci surnukeha kuueruutmeetrisele maatükile Woodlawni-nimelises surnuaias.
Kui külastan Isaaci hauda, siis ujuvad minust sageli üle kurbuselained. Ma leinan tema lühikeseks jäänud elu. Ma kurvastan, et teda ei ole siin, et oma kaksikvend Calebiga uusi avastusi nautida. Siis vaatan tühja maatükki Isaaci haua kõrval ja kardan päeva, mil Caleb ühineb oma vennaga.
Kas on võimalik valesti leinata?
“Leinamiseks pole valet viisi.”
See on nõu, mida populaarne psühholoogia leinavatele inimestele pakub. Ainus probleem on aga selles, et see pole nii.
1 Tessalooniklastele 4:13-14 ütleb:
„Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel
ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama.”
Meie, kes me usume Jeesuse ülestõusmisse, ei peaks kindlasti kurvastama nii, nagu meile õige tundub ega ka nii nagu need, kellel pole lootust. Pigem kutsutakse meid üles leinama samamoodi, nagu tegi Jeesus, meie auline Päästja, kes suri, tõusis surnuist üles ja tuleb tagasi.
Olen kindel, et need, kes ütlevad, et leinamiseks pole valet viisi, tahavad tõesti leinajaid lohutada, kuid reaalsus on see, et meie, kes kannatame süütult, ei ole kaitstud patuse reaktsiooni eest valule. Me patustame oma leinas, kui kasutame seda ettekäändena, et mitte armastada Jumalat või teisi inimesi, kui kaebame Jumala üle või kui jätame hooletusse inimesed ja kohustused, mis Ta on meile andnud.
Valu ei õigusta pattu; ainult Kristus saab patused õigeks mõista. Ja Kristuses on murtud südamega inimeste jaoks suurem lohutus kui see, et jätta meid meie emotsioonide orjaks.
Nuta vahel
John Piper andis kord leinajatele sellist nõu:
„Mõnikord vappuge nutust elu pärast, mida lootsite elada. Kurvastage oma kaotuste üle. Seejärel peske oma nägu. Usaldage Jumalat. Ja aktsepteerige oma elu sellisena, nagu see on.”
See tarkus tuletab mulle meelde lugu viljatust naisest nimega Hanna. Ta oli üks kahest naisest, kes abiellus Elkanaga. Teisel naisel olid lapsed, aga Hannal polnud lapsi, sest Jumal ise sulges ta üsa (1. Saamueli 1:5-6).
Aastaid oli Anna viljatuse tõttu ahastuses mehe teise naise pärast. On arusaadav, et Hanna oli sügavalt ärritunud ja tema hingeseisund oli hästi näha. Tema lein oli nii ilmne, et ta ei suutnud süüa. Tema meeleheitel näost peegeldus kurbusest koormatud hing.
Kuid Hanna polnud mitte ainult „ vaimult rõhutud naine” (1. Saamueli 1:15). Ta oli ka usklik naine, kes suunas oma leina Jumala poole: “Ja olles hinges kibestunud, palvetas ta Issanda poole ja nuttis väga.” (1. Saamueli 1:10). Need kaks asja võivad eksisteerida koos: kibe nutt ja palve, sügav kannatus ja palve, lein ja lootus.
Peske oma nägu
Kui uskliku hing on ärritunud ja õnnetu, siis on ta üle koormatud appihüüetega trööstiva Jumala poole. Hanna palvetas sellise ärevusega, et preester Eeli arvas, et ta on purjus, kuid naine ütles talle: “Ma olen oma hinge Issanda ees välja valanud… kõnelesin oma suurtest soovidest ja meelekibedusest” (1. Saamuel. 1:15-16) . Siis Eeli õnnistas teda ja ütles: „Mine rahuga, küll Iisraeli Jumal täidab su palve, mis sa temalt palusid!” (1. Saamueli 1:17).
Pärast seda, öeldakse tekstis, et Hanna “läks oma teed ja sõi ja ta nägu ei olnud enam kurb.” (1. Saamueli 1:18). Nii lihtne see ongi! Hanna oludes ei muutunud absoluutselt midagi, kuid tema nägu muutus märgatavalt ja ta elas edasi.
Ta ei olnud rase. Tal ei olnud lapsi. Tal oli veel rivaal (Elkana teine naine), kes teda halastamatult üles kruvis ja tüütas. Kuid tal oli sõna: “Mine rahuga, küll Iisraeli Jumal täidab su palve.” Hanna muutus ei olnud ainult väline või olukorrast tingitud. See oli sisemine ja see juhtus siis, kui ta haaras oma usuga kinni Jumala Sõnast.
Kui teie elu ei vasta teie ootustele, kui olete kaotanud oma unistused või tervise, majandusliku kindlustunde, karjääripüüdlused või lähedased, siis ei saa ma garanteerida teie asjaolude muutumist. Me ei tea Jumala salajasi asju. Kuid ma võin näidata teile väärtuslikke ja väga olulisi tõotusi Pühakirjast, mis toovad teile sama rahu, mille sai Hanna:
Jumal lubab meid kuulata ja meile vastata, kui me palvetame (1Jh 5:14–15).
Jumal tõotab rahuldada meie südameid igavese rõõmuga Temas (Psalm 15:11).
Jumal lubab, et Ta ei jäta meid kunagi maha ega hülga meid(Heebrealastele 13:5).
Jumal lubab valitseda suveräänselt meie elu iga detaili üle, et saaksime maksimaalselt Jeesusest rõõmu tunda (Rm 8:28; Filiplastele 4:19).
Jumal lubab, et Ta ei lase meil komistada, et me seisaksime Tema ees laitmatult ja täis rõõmu (Juuda 1:24-25).
Leinake lootuses
Sain teada, et meeleheide takerdub “kui ainult…” ja “mis siis, kui…” sisse; usk elab aga verega saadud reaalsuses, et Jumal pühib kõik pisarad meie silmist (Ilmutuse 21:4). Lootusetu lein kordab: ma olen kaotanud ainsa asja, mis tegi mu elu täielikuks. Lootusest kantud lein tõstab Jumala enda transtsendentset väärtust ja ütleb: „Miski maa peal ei saa mind Kristusest lahutada (Rm 8:38-39).”
Ärge saage minust valesti aru. Lootusrikas lein on ikkagi lein. Inimene ei muutu stoikuks ega robotiks. Kui Jeesus seisis Laatsaruse haua juures ja nuttis, siis Ta ei teeselnud nutmist (Johannese 11:33-36). Lihaks saanud Jumal kavatses Laatsaruse surnuist üles äratada, kuid ometi leinas Ta surma. Ülestõusmislootus ei võta pisaraid ära, vaid lunastab need.
Me nutame, leiname ja valame oma hinge Issanda ette kurbuses kõige pärast, mis siin maailmas on valesti. Kuid me ei tohi kunagi lasta oma nutul summutada Jumala Sõna tröösti. Usu kaudu teame, et meie kurbus on hetkeline ja meie au igavene (2Kr 4:17-18). “Õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine.” (Psalm 30:6). Leiname praegu, aga rõõmustame igavesti.
Niisiis, nutke Issanda ees. Seejärel peske oma nägu ja jätkake usus kõndimist.
Autor Ryan Chase / © 2019 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org
Allikas: https://ieshua.org/my-ne-mozhem-gorevat-tak-kak-nam-hochetsya.htm
"Siis Saamuel läks Raamasse ja Saul läks koju Sauli Gibeasse. Ja Saamuel ei näinud enam Sauli kuni oma surmani, .....
aastal kirjutas kirjanik Claire Harner, leinates oma venna Olini surma, pärast äkilist haigust, selliste ridadega luuletuse: "Ära seisa .....
"Evangeelium ei ole viis inimeste taevasse toomiseks; see on viis, kuidas tuua inimesi Jumala juurde (tsitaat John Piperi .....
„Sest Ma hoian sind su paremast käest. Mina, Issand, su Jumal. Ja Ma ütlen sulle: ära karda. Olen .....
Parakalew – 'Üks hüüdis teisele kutsudes teda enda poole; metafooriliselt lohutama" παρακαλεω (Matteuse 5:4). Kuningriigi tõde Mäejutluses peitub .....
Altpoolt leiate mõtteid, mis on lähedalt seotud vanemliku leinaga pärast lapse surma ja kaotust. Vanemliku leinaga toimetulek võib .....
Oma puhkuse viimasel päeval kummardus Rob Moll oma naist Clarissat suudlema, enne kui suundus Mount Rainieri rahvusparki matkama. .....
Kasvasin üles keskkonnas, kus vaimsetele asjadele polnud kohta. See ei olnud tingimata sihilik, justkui teadsin ma piisavalt, et .....
Pastor John, siin on raskemeelne meilisõnum, mille saime hiljuti ühelt naiselt, kes eelistab, et tema nime veebis ei .....