Õhtul telefonile vastates kuulsin oma minia värisevat häält: “Sain just teada, et mu õel on elada jäänud vaid kakskümmend neli tundi.”
Ta lendas kohe Californiasse, lootes oma vanemat õde viimast korda näha. Järgmisel hommikul sain sõnumi: „Ma ei jõudnud. Ta suri.” Tema õde suri vaid viis päeva pärast ema surma-aastapäeva ehk kuus aastat tagasi. Muidugi olid pisarad. Palju pisaraid.
Olenemata sellest, kas teil on tegemist lähedase kaotusega, vanemate lahutusega, mehe truudusetuse avastamisega, teismelise lapse vaenulikkusega, sõbra reetmisest teadasaamisega või lahkuminekuga inimesest, kellega arvasite abielluvat, need valusad ja arusaamatud asjaolud toovad alati endaga kaasa pisaraid. Loomulikult sooviksime me kõik meeleheitlikult sellist leina vältida ja teeme kõik, et oma lähedasi ja kalleid sellisest eemal hoida. Aga ausalt öeldes me ei saa seda teha. See on elu valus reaalsus langenud maailmas.
Pisarad on elu karm reaalsus
Pisarad on elu reaalsus ja kogetava valu väljendus. Väike Koguja raamat valmistab meid ette oma pisaraid tõlgendama. Nendes 3. peatüki tuntud salmides tõstab autor esile ajad ja aastaajad, mille meie suveräänne Jumal meie eludesse on määranud, sealhulgas on samuti kurbuse aegu: „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all : … aeg nutta” (Koguja 3:1, 4).
Kui teil on nüüd “aeg nutta”, siis teie emotsioonid ei viita usu puudumisele: Jumal pani teid nutma ja see on täiesti asjakohane. Kuigi võib tunduda, et te ei saa enam kunagi õnnelikuks, siis ei kesta teie pisarad igavesti. Nutmisel on oma aeg ehk see algab ja lõpeb kindlal ajal.
See ei tähenda, et ühel päeval muutute ükskõikseks selle suhtes, mis teile täna pisaraid toob; teatud valusad kogemused jäävad meiega igaveseks. Kuid Koguja ütleb meile, et Jumal on määranud ka “aja naermiseks” (Koguja 3:4). Või nagu psalmist ütleb: “õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine” (Psalm 30:6). Seda võib olla raske uskuda, aga millalgi sa naerad jälle.
Muidugi on kurbusel raske oma pisaratest ja kurbusest kaugemale näha, samuti on raske ette kujutada, et valus aeg läheb mööda ja saabub lõbu aeg. Kuid kurbuse hooajal juhtub palju rohkem, kui me arvata oskame.
Mida me teame (ja ei tea)
Oma lõpmatus tarkuses koob meie Taevane Isa meie elu valusad niidid suurejoonelise tagamõttega; Ta teeb meie pisaratest midagi ilusat: „Ta tegi omal ajal kõik [isegi nutmise] ilusaks” (Koguja 3:11). Siiski näeme harva seda ilu, mida Jumal loob. Meie nägemus on täis meie kannatuste kõledust ja küsimused täituvad pisaratega. Miks mina, issand? Millega ma selle ära teeninud olen? Kuidas saab sellisest valust midagi head tulla?
Soov teada ja mõista on osa meie DNA-st. Me mõistame, et pilt on suurem, meie kannatustel on suurem eesmärk, sest „[Jumal] on pannud igaviku inimese südamesse” (Koguja 3:11, tõlgitud inglise keelest). Me tahame teada saada, mida Jumal teeb, kuid peatume, kui avastame, et Jumal on seadnud piirid ka meie mõistmisvõimele: „kuigi inimene ei suuda mõista Jumala tegusid algusest lõpuni” (Koguja 3:11) . See mõistmisvõime, aga samas ka mõistmatus on Jumala töö.
Teisisõnu, nii meie soov mõista oma pisaraid, kui ka meie võimetus neid mõista, olid Jumala poolt ette määratud. Nagu J. I. Packer kirjutas: “Jumal on varjanud meie eest peaaegu kõike, mida me tahaksime teada ettemääratud eesmärkide kohta, mida Ta töötab välja … meie endi eludes.” Kui aktsepteerime tõsiasja, et teame midagi, kuid ei saa kõike teada, siis lõpetame püüdluse kõike mõista. Meie hirm vaibub ja magus rahu täidab meie hinge. Me võime lihtsalt nutta oma Issanda ees ja usaldada, et Ta teeb midagi ilusat Tema auks.
Eredad hetked pimedal ajal
Et aidata meil kurbuse aeg üle elada, saadab Jumal meile iga päev hämmastavaid kingitusi! „Jumal tahab, et iga inimene sööks, jooks ja armastaks oma tööd. Need on Tema annid” (Koguja 3:13, tänapäevane tõlge). Tavaliselt arvame, et toit ja jook on lihtsalt midagi, mis meie keha toidab, kuid need on midagi enamat, kui lihtsalt kütus kogu eluks. Nagu John Calvin kirjutab: „Kui me mõtleme sellele, milleks Jumal toidu lõi, siis avastame, et Ta ei pidanud silmas mitte ainult vajalike asjade pakkumist, vaid ka naudingut ja head tuju.”
Minu (ja kogu mu pere) nutu ajal saatis sõber meile šokolaadisarvesaiu, mille juures olnud kaardile oli kirjutatud Samuel Rutherfordi kuulus tsitaat (muutsin lihtsalt veidi sõnu ): “Kui ma olen kurbuse ja ebaõnne augus, siis otsin ma Issandalt parimaid [sarvesaiu].” Need ei olnud mitte ainult parimad sarvesaiad, mida ma eales maitsnud olen, vaid ka rõõmustasid mind siis, kui läbisin oma kõige süngemat eluperioodi.
Samal ajal aitasin ühel oma tütardest väikest ettevõtet alustada; muidugi me ei oleks sellega alustanud, kui oleksime teadnud, mis juhtuma hakkab. Kuid iga päev hommikust õhtuni töötades – töökohta seadistades, materjale tellides, pilte raamides, tellimusi täites – mõistsime, et Jumal oli andnud meile selle töö, et tähelepanu kogetud valust kõrvale juhtida. Lihtsad naudingud, nagu söömine, joomine ja töötamine, on leinaajal tõepoolest imelised Jumala kingitused.
Aeg nutta – ja kasvada
Kui pöördume pisarates Jumala poole, siis muutub nutmise aeg ka meie suurimaks kasvuks. Koguja ütleb meile, et Jumal kasutab meie määratud viletsusaega, et õpetada meid Teda kartma: ” Jumal on seda teinud nõnda, et Teda tuleb karta.” (Koguja 3:14).
Kuigi võib tunduda, et oleme nutmise perioodi läbides vaimselt seiskunud või isegi taandunud, siis on tõsi ka vastupidine. Jumal tegutseb meie eludes, et tekitada jumalakartlikkuse kasvu. Ta määrab “aja nutmiseks”, et avada end meile sügavamalt, kui me kunagi varem teadnud või kogenud oleme. Ta juhib meid suveräänselt läbi selle pisarate oru, et saaksime usaldada ja väärtustada Jeesust Kristust üle kõige.
Niisiis, ma pöördun oma tütre ja kõigi nende poole, kes nutavad: vaadake Kristusele, teie Päästjale, kes kõndis sellel maal, nuttis patuse, kannatava inimkonna pärast ja läks meie asemel ristile. Ükskõik, kui kaua see valu ja pisarate aeg ka ei kestaks ja kui raskelt te seda ei kogeks, võite leida lohutust, kui meenutate Koguja 3. peatüki tõde: Jumal loob midagi ilusat, annab teile iga päev kingitusi ja õpetab teid Teda austama.
Ja ühel päeval, varsti, pole enam “aeg nutta”. Sest Jumal ise „pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.”” (Ilmutuse 21:4).
Autor Carolyn Maheny / © 2020 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org
Allikas: https://ieshua.org/teper-vodvoryaetsya-plach-doveryaya-bogu-kogda-prihodit-vremya-plakat.htm
Matthew Perry suri liiga noorelt. Armastatud näitleja, kes mängis Chandler Bingi hittsarjas "Sõbrad" 10 hooaega aastatel 1994–2004, leiti .....
Kõik teavad, et kannatused on osa elust, kuid keegi ei hoiata Teid, et mõnikord tuleb neid raskusi hunnikute .....
Pühakiri ütleb selgelt, et Jumal kogub kahte asja – palveid ja pisaraid. See maailm, selle praegusel kujul, on .....
"Me olime õnnelikud. Sel aastal kavatsesime reisida Euroopasse. Laste jaoks oli see esimene armastus – nad käisid neli .....
Nautisin tavalist rõõmsat novembri päeva, kuni kuulsin esimesi jõululaule ja tundsin, kuidas mu leina raskus realiseerus. Pühad on .....
Seisin kahe naise ees, üks ilusti ümmargune 35. rasedusnädalal; teine kuulas tähelepanelikult tema lugu. Vaid mõni päev varem .....