Ma leidsin oma leinas Jumala

Kasvasin üles keskkonnas, kus vaimsetel asjadel polnud kohta. See ei olnud tingimata sihilik, justkui teadsin ma piisavalt, et lükata tagasi kõik, mis on seotud religiooni või veendumustega. Tegelikult mul lihtsalt polnud selle jaoks kategooriat. Hiljuti sain teada, et sellel on nimi: apaatia.

Jumala nimi ei olnud minu jaoks midagi muud kui mõiste, mille võtsin asjata suhu ja teadsin, et inimesed kasutavad seda võidu või lüüasaamise korral. Minu jaoks ei olnud oluline, et see nimi kuulus elavale Jumalale – mul polnud tõelise Jumala kontseptsiooni.

Ja nii ma elasin, uskudes, et ainsad tõelised asjad on asjad, mida ma näen, kuni minult võeti ära kõige tõelisem, mida ma teadsin. Kui olin 25-aastane, suri mu abikaasa Tell Iraagis. Olin meie 5-kuuse tütre Ava väga noor ema ja see uudis viis mind pimedusse, millest ma ei leidnud väljapääsu. Tuimus algas siis, kui vajusin koos mundrimeestega oma välisukse ees põrandale. Ainsad sõnad, mida kuulsin, olid minu omad, mis anusid, et see pole tõsi.

Kaastundeavaldused ja psalmid

Sellest ajast peale ei tundunud miski reaalne, kuni ühel päeval avastasin end kiiruga piiblilehti lehitsemas. Ma isegi ei teadnud, kuidas see mu majja sattus. Otsisin meeletult neid piiblisalme, mis oli kaastundeavaldustele kirjutatud.

Peatusin 139. psalmi juures, mida ei olnud ühelgi kaardil, kuid millelt ma ei suutnud silmi ära võtta: „Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!

Tunnistan, et ma ei reageerinud nendele sõnadele, kahetsedes kohe oma pattu ja usaldades Jeesust. Ma isegi ei teadnud, et see on võimalik. Selle asemel soovisin, et need sõnad kehtiksid mu armastatud Telli kohta – tahtsin uskuda, et ta on seal, tahtsin teada, et ma pole üksi.

Tundsin, kuidas valu neelas mu tervelt alla ja need mu südamele võõrad salmid valgustasid kurbuse kaevu ainsal viisil, mida suutsin oma uskmatuse ja apaatia tõttu mõista.

Naasin iga päev psalmide juurde, püüdes leida teisi kirjakohti, mis võiksid mind Tellile lähemale tuua. Ma ei teadnud, mida ma otsin, ainult et olin sunnitud lugema, kuni silmad valutama hakkasid.

Mind rabasid Psalmide 40, 18, 30 ja 27 sõnad. Need kinnitasid mu reaalsust, kui nutsin leinast; Ma polnud ainuke. Kuid ma hakkasin märkama erinevust: nende peatükkide autor ei arvanud, et tema hüüded jäävad kuulmata, et ta hüüded lähevad tuulde. Ta teadis, et kui tema katsumused talle üle jõu käivad, siis võib ta hüüda kedagi, kes teda kuulab.

Ma ei oodanud seda, et näen Pühakirjas, et Jumal ei lükka tagasi neid, kes kogevad leinaga seotud tugevaid emotsioone; vastupidi, need salmid näitasid mulle Jumalat, kes liigub kannatajate poole. Ma nägin Jumalat, kes tõi lootuse lootusetutele.

Kes see jumal siis oli?

Jumal on ilmunud

Psalmide lehtedel nägin, et Ta on tõeline, see on tohutu Jumal, kelle poole psalmide autorid oma meeleheites pöördusid. Ja ma nägin, et Ta vastas. Tasapisi hakkasin ma salmides vähem otsima Telli ja rohkem seda, kes, nagu ma tundsin, toetas mind mu leinas.

See on see, mis mulle meie Jumala juures meeldib. Ta teab, kuidas meiega kohtuda täpselt seal, kus me Teda näeme. Nendel esimestel leinapäevadel juhtis Ta mind psalmide juurde, kuni suutsin Teda ignoreerida või Tema eest peitu pugeda. Hakkasin uskuma, et Jumal ilmus mu meeleheitesse ja puhus mulle elu sisse siis, kui ma tahtsin vaid surra.

Aga mida ma tol ajal ei teadnud, oli see: ma olin juba surnud (Ef 2:1).

Mu patud hoidsid mind vangis. Aga ma ei saanud sellest aru. Enne seda olin ma Jeesusest väga vähe kuulnud. Ma ei teadnud, et Ta suri surma, mille mina oma patu pärast olin ära teeninud ja see juhtus Jumala suurest armastusest (Rm 3:21-26; 8:32; Johannese 3:16).

Mida ma teadsin, oli see, et Telli kaotamise lein ei kurnanud mind enam nii palju. Teadsin, et lootusetuse valu – meie noore pere unistused olid purunenud, usk, et keegi ei hakka mind kunagi armastama nii, nagu Tell armastas, hirm üksinduse ees – oli vaibumas.

Ma igatsesin teada, mis tunne on elada uue lootusega, kuid ma ei saanud aru, kuidas see välja näeb.

Uus elu

Ometi teadis Issand täpselt, kus ma olen ja kuidas ta kavatseb ellu viia usu eesmärgi, mille Ta oli mulle andnud: mu hinge pääste (1. Peetruse 1:9). Pärast Iraagist naasmist, õhtusöögi ajal teiste Telli üksuse meestega,  tõi ta mu ellu mehe nimega Rhodose. Rhodos tundis Telli ja Rhodos tundis Jeesust.

Mind tõmbas kohe tema alandlikkus ja leebus. Ta ei sarnanenud paljuski Telliga, kuid tal oli valgus, mis peegeldas minu jaoks midagi uut. Püüdsin temaga sõbruneda minu iseloomu jaoks ebatavalise julgusega, kuid ta temal oli see, mida ma tahtsin: rahu.

Ja Jumala armust võttis Rhodes vastu minu sõpruse ja ka minu tuhanded küsimused. Ta oli leebe, aidates mul aru saada, et ma olen patune ja rääkis mulle, mida Kristus oli ristil teinud. Ta rõõmustas koos minuga, kui ma Jeesusesse armusin. Ta oli minu kõrval, kui mind ristiti. Ta leinas koos minuga minu Telli kaotust ja armastas Evat algusest peale, jätmata kunagi kasutamata võimalust tema eest seista, kui too kaotas oma isa. Olen nüüdseks olnud tema naine 12 aastat.

Jumal jätkab oma loo kirjutamist meie kaudu ja Tema halastus on lõputu. See, kelle jaoks mul polnud kategooriat, ilmutab end suure MINA OLEN`ina ja näitab nüüd mulle iga päev, et Teda ei saa piirata ühegi kategooriaga. See, kellesse ma suhtusin ükskõikselt, on nüüd minu kõik ja ma olen selle eest tänulik.

Autor Jessica Gray Roberts / thegospelcoalition.org / hristiane.ru

Allikas: https://ieshua.org/ya-nashla-boga-v-svoem-gore.htm