Üks asi, mida pean alati kaasas kandma, on taskurätik. Mul peab see olema.
See on häbiväärne. Vahel üritan oma pisaraid varjata…
Kui olin üheksa-aastane, istusime minu ema, mina, mu noorem vend ja õde Floridast, kus me elasime, lennukile ja lendasime Philadelphiasse. Teadsin vaid seda, et ma ei näe oma isa enam kunagi, sest nad olid lahutamas.
Elasime minu vanatädi, vanaema, täditütre ja loomulikult mu noorema venna, õe ja ema juures. See oli paljuski hull perekond, kuid see oli juudi perekond. Meil oli väga lõbus. Tegelikult tähistasime jõulude ajal isegi Hanukat puuga.
Mul oli vaja minna juudi kooli, oli vaja minna šabati jumalateenistustele, et läbida bar mitzvah. Ja kui oled bar mitzvah läbinud, siis oled vaba! See oli minu arusaam.
Kui olin laps, siis õitses antisemitism. Seal olid valged ristidega lapsed, kellega pidi ettevaatlik olema. Tavaliselt jooksin ma teises suunas, kuna mind koolis kiusati. See tähendab, et oli nii, et olid juudid ja olid paganad. Seetõttu õppisin loomulikult ristist eemale hoidma. Ja sellepärast ma olin nii uudishimulik. Mis on Uues Testamendis sellist, mis paneb inimesi nii käituma?
Küsisin palju küsimusi ja õppisin palju Pühakirja kohta ning avastasin, et Uue Testamendi on kirjutanud juudid, mis mind vapustas. Ja et Ješua, Jeesus, on sisuliselt juut!
Kas Jeesus on juut? Oota üks hetk!
Uue Testamendi kirjutasid samuti juudid. Mida?!
Apostlid olid juudid. Mida?!
Ma ei suutnud seda uskuda! Seetõttu hakkasin lugema kõike, mis minu kätte sattus, ja õppisin sellest nii palju kui võimalik. Sain sellest peaga aru, aga südamega kindlasti mitte.
Lõpetasin kolledži, lõpetasin hambaarstiõpingud ja seejärel anestesioloogia residentuuri, mis mulle väga meeldis. Aga siis jälle olin ma väga hõivatud ning mäletan, et mõtlesin: “Kui ma kunagi oma elus Jumalat vajan, siis lähen ma lihtsalt Tema juurde tagasi.”
Juhtus midagi, mida ma ei suutnud kontrollida. See oli neli aastat tagasi. Mu poeg Daniel suri. Ta oli 23-aastane.
Ja ta ei surnud lihtsalt äkitselt. Pidin viis päeva tema voodi kõrval veetma, kuna ta olukord läks aina hullemaks ja hullemaks. Ja nii oli mul palju aega palvetamiseks. See oli täiesti minu kontrolli alt väljas. Ma ei saanud seda parandada, ma ei saanud muud teha kui palvetada. Ja mulle meenus see, et olin öelnud Jumalale: “Kui ma Sind kunagi vajan, tulen ma tagasi Su juurde.” Tegelikult pole need sõnad, mida ma kasutasin, aga need olid minu mõtted.
See tõukas mind. Tähendab, ma olin sõna otseses mõttes põlvili. See ei olnud vabatahtlik. Ja kui ma pidin temaga hüvasti jätma, teades, et see on kõik… ma ei suutnud kõndida. Olen harjunud kontrollima, olen harjunud kõigega toime tulema. See oli midagi, mille ma andsin täielikult Jumalale.
Palusin Jumalalt paari asja. Ma ütlesin: „Palun, ma ei taha, et tema surm hävitaks mu naise ja mu teise poja Iisaki või minu elu.” Ma olin näinud nii palju inimesi, kes olid selle ohvriks langenud. Ma lihtsalt palusin Tema jõudu ja väge, et sellest lihtsalt kuidagi üle saada.
Ja ma küsisin ka: “Kui võimalik, siis palun, me vajame, et Sina pööraksid selle heaks. Kuidagi peab sellest midagi head välja tulema. Ja ainult Sina saad seda teha.”
Daniel kannatas suurema osa oma elust depressiooni käes ja vanemaks saades avastas ta, et narkootikumid andsid talle depressioonist ajutise leevenduse. See oli patt, mis tappis mu poja, ja patt oli maailmas ja see lihtsalt peegeldas pattu minu elus.
Olen aru saanud, mida tegelikult tähendab Ješua aktsepteerimine oma elus. Teadsin, et pean oma tahte kõrvale jätma ja hakkama täitma Jumala tahet.
Sellest hämmastavast rahust, mida kogesin, oleks piisanud. Aga mida Tema minu elus tegi, kui palju Ta meie perekonda lähendas…
Me kõik oleme kasvanud ja kasvame jätkuvalt, oleme jätkuvalt tänulikud ja täname jätkuvalt Jumalat Tema töö eest meie eludes, selle eest, et Ta on toonud esile nii suuri muutusi ja andnud meile võimaluse rõõmustada.
Samuti tunnen ma palju rohkem kaastunnet inimeste vastu, kes on kogenud kaotust. Ma võin nendega koos istuda ja lihtsalt vait olla ning nendega lihtsalt palvetada ja neile lohutust pakkuda. Olen paljudel erinevatel tasanditel tõeliselt õnnistatud.
Olen uhke, et Daniel tegi otsuse olla elundidoonor ja kinkida teistele inimestele elu jätkumine. Ma mõtlen, et ta tegi seda teistele mõeldes.
Ja Ješua suri samuti, ainult Tema suri vabatahtlikult, et meil oleks elu ja seda külluses.
Video: https://youtu.be/oHASadIdToU
Pole tähtis, kes me oleme, kus me ka poleks, mida me oma elus teinud oleme, ei ole olemas nii suurt pattu, mida Ta ei saaks andeks anda.
Mulle isiklikult tundub see maailm kummaline ja vale olevat. Ja need, kes püüavad seda ratsionaalselt mõista ja määrata, .....
Greg Laurie on kutsunud kristlasi üles tõusva antisemitismi taustal juudi kogukonna toetuseks sõna võtma, öeldes, et maailm seisab .....
Rohkem kui 30 aastat olen kuulutanud, et antisemitism ei ole mitte ainult kõige kauem kestnud ja laialt levinud .....
Olen palju saavutanud, reisinud ja loenguid pidanud üle kogu maailma. Teate, mulle õpetati loodusteaduste metoodikat, mind õpetati analüüsima, .....
Apostlite tegude 18. peatükk räägib loo apostel Pauluse teenistusest ja väljakutsetest, millega ta silmitsi seisis, kui ta kandis .....
Väikese tüdrukuna istusin aknal ja laulsin: "Yerushalayim shel zahav ve-shel nehoshet ve-shel ohr..." (Kullast, pronksist ja valgusest Jeruusalemm) .....
Diasporaa juutide seas käib tõeline arutelu selle üle, millised nende mittejuudist sõbrad neid varjaksid, kui asi peaks nii .....
Mis oleks, kui ma räägiksin teile inimestest, kes pidasid end teistest paremateks inimesteks? Nad olid tugevamad, targemad ja .....