Ma ei teadnud, mida ma otsin, ainult et olin sunnitud lugema, kuni silmad valutama hakkasid.
Kasvasin üles keskkonnas, kus vaimsetel asjadel polnud kohta. See ei olnud tingimata sihilik. Ma justkui teadsin piisavalt, et lükata tagasi kõik, mis on seotud religiooni või veendumustega. Tegelikult mul lihtsalt polnud selle jaoks kategooriat. Hiljuti sain teada, et sellel on nimi: apaatia.
Jumala nimi ei olnud minu jaoks midagi muud kui mõiste, mida kasutasin asjata ja teadsin, et inimesed kasutavad seda sõna võidu või lüüasaamise korral. Minu jaoks ei olnud oluline, et see nimi kuulus elavale Jumalale – mul polnud tõelise Jumala kontseptsiooni.
Nii ma elasin, uskudes, et ainsad tõelised asjad on asjad, mida ma näen, kuni minult võeti ära kõige tõelisem, mida ma teadsin. Kui olin 25-aastane, suri mu abikaasa Tell Iraagis. Olin meie 5-kuuse tütre Ava väga noor ema ja see uudis viis mind pimedusse, millest ma ei leidnud väljapääsu. Tuimus algas siis, kui vajusin koos mundrimeestega oma välisukse ees põrandale. Ainsad sõnad, mida kuulsin, olid minu omad, anudes, et see pole tõsi.
Kaastundeavaldused ja psalmid
Edaspidi ei tundunud miski reaalne, kuni ühel päeval avastasin end kiirustades piiblilehti lehitsemas. Ma isegi ei teadnud, kuidas ta mu majja sattus. Otsisin meeletult piiblisalme, mis oli mainitud saadud kaastundeavaldustel.
Leidsin 139. psalmi, mida ei olnud üheski kaardis, kuid millelt ma ei suutnud silmi ära võtta: “Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!”
Tunnistan, et ma ei reageerinud nendele sõnadele, kahetsedes kohe oma pattu ja usaldades Jeesust. Ma isegi ei teadnud, et see võimalik on. Selle asemel soovisin, et need sõnad kehtiksid mu armastatud Telli kohta – tahtsin uskuda, et ta on seal, tahtsin teada, et ma pole üksi.
Tundsin, kuidas valu neelas mu tervelt alla ja need mu südamele võõrad värsid valgustasid kurbuse kaevu ainsal viisil, mida suutsin oma uskmatuse ja apaatiaga kooskõlas mõista.
Naasin iga päev psalmide juurde, püüdes leida teisi kohti, mis võiksid mind Tellile lähemale tuua. Ma ei teadnud, mida ma otsin, ainult et olin sunnitud lugema, kuni silmad valutama hakkasid.
Mind rabasid 40., 18., 30. ja 27. psalmi sõnad. Need kinnitasid mu reaalsust, kui nutsin leinast; Ma polnud ainuke. Kuid ma hakkasin märkama erinevust: nende peatükkide autor ei arvanud, et tema hüüded jäävad kuulmata, et ta hüüded lähevad tuulde. Ta teadis, et kui tema katsumused olid üle jõu käivad, võib ta hüüda kedagi, kes teda kuulab.
Ma ei oodanud Pühakirjas näha, et Jumal ei lükka tagasi neid, kes kogevad leinaga seotud tugevaid emotsioone; vastupidi, need salmid näitasid mulle Jumalat, kes liigub kannatajate poole. Ma nägin Jumalat, kes tõi lootuse lootusetutele.
Kes see Jumal oli?
Jumal ilmus
Psalmide lehtedel nägin, et Ta on tõeline, see on tohutu Jumal, kelle poole psalmide autorid oma meeleheites pöördusid. Ja ma nägin, et Ta vastas. Tasapisi hakkasin ma psalmides vähem otsima Telli ja rohkem seda, kes, nagu ma tundsin, toetas mind mu leinas.
See on see, mis mulle meie Jumala juures meeldib. Ta teab, kuidas meiega kohtuda täpselt seal, kus me Teda näeme. Nendel esimestel leinapäevadel juhtis Ta mind psalmide juurde, kuni suutsin Teda ignoreerida või Tema eest peitu pugeda. Hakkasin uskuma, et Jumal ilmus mulle mu meeleheites ja puhus minu sisse elu siis, kui tahtsin vaid surra.
Aga mida ma tol ajal ei teadnud, oli see: ma olin juba surnud (Ef 2:1).
Mu patud hoidsid mind vangis. Aga ma ei saanud sellest aru. Enne seda olin ma Jeesusest väga vähe kuulnud. Ma ei teadnud, et Ta suri surma, mille mina oma patu pärast ära teenisin ja see juhtus Jumala suurest armastusest (Rm 3:21-26; 8:32; Johannese 3:16).
Mida ma teadsin, oli see, et Telli kaotamise lein ei kurnanud mind enam nii palju. Teadsin, et lootusetuse valu – meie noore pere unistused olid purunenud, usk, et keegi ei hakka mind kunagi armastama nii, nagu Tell armastas, hirm üksi jääda – olid vaibumas.
Ma igatsesin teada, mis tunne on elada uue lootusega, kuid ma ei saanud aru, mis see on.
Uus elu
Ometi teadis Issand täpselt, kus ma olen ja kuidas ta kavatseb ellu viia usu eesmärgi, mille Ta oli mulle andnud: mu hinge päästmise (1. Peetruse 1:9). Ta tõi mu ellu mehe nimega Rhodes õhtusöögi ajal teiste Telli üksuse meestega pärast seda, kui nad Iraagist naasid. Rhodes tundis Telli ja Rhodes tundis Jeesust.
Mind tõmbas kohe tema alandlikkus ja leebus. Ta ei sarnanenud paljuski Telliga, kuid tal oli valgus, mis peegeldas minu jaoks midagi uut. Püüdsin temaga sõbruneda minu loomusele ebatavalise julgusega, sest tal oli see, mida ma tahtsin: rahu.
Ja Jumala armust võttis Rods vastu minu sõpruse ja ka minu tuhanded küsimused. Ta oli leebe, lastes mul heidelda mõttega, et olen patune ja rääkis mulle, mida Kristus ristil oli teinud. Ta rõõmustas koos minuga, kui ma Jeesusesse armusin. Ta oli minu kõrval, kui mind ristiti. Ta leinas koos minuga minu Telli kaotust ja armastas Avat algusest peale, jätmata kunagi kasutamata võimalust tema eest seista, kui too kaotas oma isa. Olen nüüdseks olnud 12 aastat tema naine.
Jumal jätkab oma loo kirjutamist meie kaudu ja Tema halastus on lõputu. See, kelle jaoks mul polnud kategooriat, ilmutab end suure MINA OLEN`ina ja näitab nüüd mulle iga päev, et Teda ei saa piirata ühegi kategooriaga. See, kellesse ma suhtusin ükskõikselt, on nüüd minu kõik ja ma olen selle eest tänulik.
Allikas: Можно ли найти Бога в скорби? | Статьи на inVictory
